Küte: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
9. rida:
Ruumis saadakse soojusenergia küttetekehalt ([[radiaator]], [[konvektor]], [[kalorifeer]]), mille ülesandeks on soojuse ülekandmine soojuskandjalt ruumi õhku. Soojus kandub ruumi [[kiirgus]]e, [[konvektsioon]]i ja [[soojusjuhtivus]]e teel. Mida siledam on küttekeha, seda enam annab ta soojust ruumi kiirguse teel, kuid seda väiksem on ta kogupind. Küttekehale esitatakse peale tehniliste nõuete ka esteetilisi, hügieeni- ja majanduslikke nõudeid. Küttekeha pinnatemperatuur ei või olla üle 80…90°C.
 
[[Konvektori]]d annavad üle 75% soojusest konvektsiooni teel ja [[radiaator]]id anna­vad üle 25% kiirguse teel. Üldjuhul võivad küttekehad olla toruküttekehad, ribi­torud ja eluruumides ning ärihoonetes kasutamiseks plaat- või ribiradiaatorid. Keskküttesüsteemis reguleeritakse küttevõimsust hoone kogu süsteemis [[soojussõlm]]es vastavalt välisõhu temperatuurile ja iga küttekeha võimsust eraldi [[termostaat|termostaadigatermostaatventiil]]iga ruumi temperatuuri järgi. Soojuskandja temperatuuri reguleerimist nimetatakse kvalitatiivseks reguleerimiseks ja soojuskandja hulga reguleerimist kvantitatiiv­seks reguleerimiseks.<ref name="Küte">Tenisberg, V. Küte ja ventilatsioon. Valgus. Tallinn, 1979, 360 lk.</ref>
 
'''Kohtküte''' on selline ruumide kütmisviis, kus kütteseade asub köetavas ruumis. Kohtkütte soojusallikaks (küttesedmeks) võib olla: