Küte: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
2. rida:
<ref name="Küte">Tenisberg, V. Küte ja ventilatsioon. Valgus. Tallinn, 1979, 360 lk.</ref>
== Küttesüsteemid==
Küttesüsteemid võivas olla:
* [[Keskküte]] (kaug-, lokaalküte)
* [[Kohtküte]] (ahi-, põrand-, kiirgus, elekterküte)
'''Keskküttesüsteemis''' köetakse ühest soojusallikast, [[katlamaja]]st kas paljusid hooneid, siis on tegemist '''[[kaugküte|kaugküttega]]''', või katel kütab ühe hoone ruume siis on räägitakse '''[[lokaalküte|lokaalküttest]]'''. Soojuskandja liigist sõltuvalt võivad keskküttesüsteemid olla aur-, vesi-, või õhkküttesüsteemid. [[Aurküte]]t kasutatakse peamiselt tööstushoonetes, kui tehnoloogilises protsessis on vaja auru kasutada. Aur on siin üle 100°C temperauuriga ja küttekeha ning aurutorustik peab olema ohutuse tagamiseks inimeste puutepiirkonnast väljaspool, seda on raske tagada eluruumides. See-eest on aga aurkütte torustik väiksema läbimõõduga ja radiaatorid väiksema pinnaga võrreldes vesiküttega. Elamutes ja ühikondlikes hoonetes on kasutusel peamiselt [[vesiküte]]. Soojuskandja (vee) liikumisviisist lähtuvalt on loomuliku või sundringlusega (tsirkulatsiooniga) küttesüsteeme. .
Ruumis saadakse soojusenergia küttetekehalt, mille ülesandeks on soojuse ülekandmine soojuskandjalt ruumi õhku. Soojus kandub ruumi [[kiirgus]]e, [[konvektsioon]]i ja [[soojusjuhtivus]]e teel. Mida siledam on küttekeha, seda enam annab ta soojust ruumi kiirguse teel, kuid seda väiksem on ta kogupind. Küttekehale esitatakse peale tehniliste nõuete ka esteetilisi, hügieeni- ja majanduslikke nõudeid. Küttekeha pinnatemperatuur ei või olla üle 80…90°C.
| |||