Erinevus lehekülje "Küte" redaktsioonide vahel

Lisatud 18 baiti ,  4 aasta eest
Ruumis saadakse soojusenergia küttetekehalt, mille ülesandeks on soojuse ülekandmine soojuskandjalt ruumi õhku. Soojus kandub ruumi [[kiirgus]]e, [[konvektsioon]]i ja [[soojusjuhtivus]]e teel. Mida siledam on küttekeha, seda enam annab ta soojust ruumi kiirguse teel, kuid seda väiksem on ta kogupind. Küttekehale esitatakse peale tehniliste nõuete ka esteetilisi, hügieeni- ja majanduslikke nõudeid. Küttekeha pinnatemperatuur ei või olla üle 80…90°C.
 
[[Konvektori]]d annavad üle 75% soojusest konvektsiooni teel ja [[radiaator]]id anna­vad üle 25% kiirguse teel. Üldjuhul võivad küttekehad olla toruküttekehad, ribi­torud ja eluruumides ning ärihoonetes kasutamiseks plaat- või ribiradiaatorid. Keskküttesüsteemis reguleeritakse küttevõimsust hoone kogu süsteemis [[soojussõlm]]es vastavalt välisõhu temperatuurile ja iga küttekeha võimsust eraldi [[termostaat|termostaadiga]] ruumi temperatuuri järgi. Soojuskandja temperatuuri reguleerimist nimetatakse kvalitatiivseks reguleerimiseks ja soojuskandja hulga reguleerimist kvantitatiiv­seks reguleerimiseks.<ref name="Küte">Tenisberg, V. Küte ja ventilatsioon. Valgus. Tallinn, 1979, 360 lk.</ref>
 
Keskkütte kasutamisel võib katlamajast soojusenergia tarbijale edastada kas sõltuva (avatud) või sõltumatu (suletud) küttesüsteemi vahendusel. Sõltuvas kütte­süsteemis saadakse [[soe tarbevesi]] küttetorustikust ja külma vett lisatakse süsteemi katlamajas. Sõltumatus süsteemis on välissoojusvõrgud sisevõrkudest eraldatud [[soojusvaheti]]te abil ja külm vesi lisatakse soojaveesüsteemi tarbimiskohal (igas majas). Viimasel ajal eelistatakse sõltumatuid küttesüsteeme sõltuvatele. Sõltumatu süsteemi kasutamisel väheneb oluliselt soojustorustiku ja küttekehade sisepindade korrodeerumine ning saastumine katlakivi ja teiste mehaaniliste lisanditega.<ref name="Sisekliima">Liiske, Matti. Sisekliima, Tartu: Eesti Põllumajandusülikooli kirjastus, 2002. 188 lk.</ref>