|
''Usukaitsjate''Dharmapāla praktikad sisaldavad endas väljatöödatud “täida ja taasta” rituaale (''bskang-gso''), millega meenutatakse kaistjatele nende vandeid ning taastatakse nendega oma lähedased suhted tehes spetsaalse ohverduse. Kõige tavalisem ritual on kuldne joogiohver (gser-skyems), milles ohverdatakse kaitsjale alkoholi või musta teed. Võib ka lihtsalt kutsuda kaitsjaid ohverduse tegemiseks mandalasse kutsuda ja esitada oma soovid (gsol-‘debs). Kaitsjaga võib saada veel lähedasemateks, meditatiivse perioodi ajal, millal loetakse sadu tuhandeid [[jumalus]]ega seotud [[mantra]]id ning lõpuks tehakse suur tuleohver, mille käigus visatakse tulle mitmeid spetsiaalseid aineid. Usukaitsjaid kasutatakse ka ennustamiseks. [[Sümboolika]] hulk, mida kasutatakse [[usukaitsja]]te puhul on tohutu suur. Igal liigutusel, käe-, jala või muu kehaosa asendil on oma tähendus, samuti igal värvil ja igal muul kujundil. Nii thangkad kui ka kõik teised tiibeti kunsti vormid peegeldavad arusaama tantristlikust [[budism]]ist. Nende keerukus peegeldab ka eesmärgi ([[buda]]ks saamise) olemust. Vajrayānas on [[thanka]]d keerulisemad ja edasiarenenumad, ikonograafiasse ilmuvad jumaluste raevukad poosid, aja möödudes võis lõpuks ühel jumalusel olla sadu erinevaid aspekte ning ilmumisviise.
[[Jumalus]]te kummardamine ja preestrid ei olnud omased algsele budismile. Väärikat tähelepanu pöörati Buddhale ja vanematele, vanadele linnadele ja pühadele kohtadele, kuid see oli piiratud vaid sügava austusega ning tavaliselt näidati seda välja austava ringkäiguga – tavaliselt kolm korda ümber objekti, käsi suunatud austusobjekti suunas. Austati püha kolmainsust – Buddha, Sanghat ja Dharmat. Peale Buddha surma muutus see aga konkreetsemaks ja varsti hõlmati kummardusobjektide hulka ka kehalised jäänused (šāririka), Buddhat kujutavad esemed (uddesika) ja vahendid (rõivad jms) (paribhogika). Seda põhjendatakse muidugi Buddha enda sooviga. Rituaalse kultuse kasv on kõige paremini näha lamaistlikus budismis. Paljud sealsed rituaalid on väliselt sarnased katoliku kiriku rituaalidele – pompoossed teenistused, kus osaleb suurel hulgal munki ja nunni, küünlad, kellukesed, viirukipannid, palvekeed jne. Ja niimoodi ongi juhtunud, et preestritest on saanud nn väravavalvurid, kes hoiavad võtmeid jumalate ja deemonite juurde, ning kehtib ütlus: „Ilma laamata eesotsas, ei ole jumalale lähenemise võimalust“. Ohvrite toomine on praeguseks nõutud igas budismi vormis.
Viis, kuidas kujutatakse jumalusi tantrismis on tihtipeale arusaamatust tekitav läänes. Kujundid, mis sisendavad seksi, „kuradi-teenimist“ ja vägivalda. Küsitakse, kuidas saab seda propageerida muidu niivõrd rahumeelsust nõudev usund? Kirjeldused ju lausa upuvad verre! Need jõulised kujud budismis sümboliseerivad tugevat energilist vahendit, mida tihti vajatakse, et murda läbi emotsionaalsetest ja vaimsetest tõkestajatest, mis takistavad olemast selge mõistuse ja kaastundega. Vaenlaste seas, keda need raevukad kujutised hävitavad, on tuimus, laiskus ja enesekesksus. Relvad, mida nad kasutavad, on positiivsed omadused, mida on saadud vaimsel teel käies; nagu kontsentratsioon, entusiasm ja armastus. Leegid, mis neid ümbritsevad on sügava teadvuse erinevad tasandid, mis põlevatavad ära pimeduse. Iseennast sellise jõulise kujuga samastades, ei ole raske leida jõudu vaimsest energiast ja oma sisemistest vaenlastest võitu saada. Budistlikust vaatenurgast lähtudes võib pidev peen energia olla kas rahumeelne või raevukas. Kui seda seostada segadusega, siis rahulikud ja raevukad energiad ning emotsionaalsed tasandid, mis nende all peituvad muutuvad destruktiivseteks. Näiteks, rahulik energia muutub letargiliseks ja raevukas energia muutub vihaseks ja vägivaldseks. Kui segadusest on vabanetud, siis võib neid energiaid kombineerida keskendumise ja teadlikkusega. Niimoodi on neid võimalik positiivselt ära kasutada. Rahuliku energiaga saab ennast ja teisi maha rahustada ning tegutseda tasakaalukalt, jõulist energiat kasutades võib ennast ja teisi ergutada omama rohkem jõudu, julgust ja meeleteravust, et ohtlikust olukorrast välja tulla.
[[Pilt:Yamantaka-pea-vanTao.gif|thumb|Yamantaka-pea-vanTao.gif]]
Mõnda seisukohta järgides võib ka arvata, et üldse seksist ja vägivallast kuuldes või seda nähes, hakkab inimese energia liikuma ja meel muutub intensiivseks. Vägivald ei pea olema tingimata verine, see võib olla kasvõi ekstreemsport. Tänapäeval muidugi puutume vägivallaga kokku sellises koguses, et vaevalt, et kellegil actionfilmi vaadates üldse mingit erutust tekib. Kui segadusega kaasnevad inimeste kirgede poolt tõstatatud energiad, siis tekitavad need inimesed probleeme nii endale, kui ka teistele. Samas kui inimesed sellele energiale lisavad tähelepanelikkuse, keskendumise ja arusaamise, siis pöörduvad nad positiivses suunas. Tantrismis on selle teostamiseks mitmeid meetodeid ning usukaitsjad on üks neist.
Veel ühe huvitava nurga pealt vaadates: inimesel võib tõesti olla arvamus endast, kui emotsionaalselt kangest ja vaimselt aeglasest. Ta võib ka tegelikult olla raskemeelne või igav, kuid selliste omadustega samastumine viib neid veel rohkem masendusse viia. Teisest küljest, kui nad kujutavad ennast Buddhana, kelle süda on soe ja meel selge, ei pea nad enam muretsema iseenda võimetuse pärast. Sellised kujustamised aitavad saada kontakti sisemiste positiivsete väärtustega. Veelgi enam – inimesed peavad oma arvamust enesest tavaliselt tõeseks ja muutumatuks, see on see, kes nad tegelikult on hoolimata asjaoludest.
Peab meeles pidama ka fakti, et klassikalises budistlikus maailmas ei ole maailm klassifitseeritud sellisena, mida me oma meeltega tajume ja ratsionaalselt mõtleme. Samavõrd koosneb ta asjadest, mida pole võimalik näha, kuid on kättesaadavad läbi intuitsiooni, unenägude, ennustuste ja muu seesuguse kaudu. Meeled ja ratsionaalne mõtlemine aitavad tunda füüsilist maailma, kuid selleks, et tajuda suuremat konteksti, milles füüsiline maailm asub, tuleb kasutada muid vahendeid.
|
