Eesti esiajalugu: erinevus redaktsioonide vahel

Umbes [[3000 eKr]]–[[2500 eKr]] jõudis Eestisse lõuna poolt uus kultuur, mis kasutas venet ehk paati meenutavate hästi lihvitud ja puuritud silmaaukudega sõjakirveid, mistõttu on seda kultuuri nimetatud [[venekirves]]te või ka sõjakirveste kultuuriks. Uuele kultuurile olid iseloomulikud ka nöörjäljenditega savinõud, mistõttu seda kultuuri enamasti nimetatakse [[nöörkeraamika kultuurikskultuur]]iks. Selle ajal levisid ka uued matmiskombed (maasse kaevatud haudadesse asetati surnu külili, tugevasti kägardatud asendis, kaasa pandi luuesemeid). Jätkuvalt tegeldi algelise loomakasvatusega ja maaviljelusega. Nöörkeraamika kultuuri levitajaid on peetud [[indoeurooplased|indoeurooplasteks]].

Pronksiajal levisid Eestisse peamiselt kaugematest maadest pärinevad [[pronks]]esemed, sest pronksi tootmiseks vajalikku [[vask]]e ja [[inglistina]] Eesti alal ei leidu. Kuna Eesti alal puudusid pronksi toorained, siis vahetati seda [[nahk]]ade ning [[teravili|teravilja]] vastu [[Skandinaavia maad]]est või Ida-[[Preisimaa|Preisist]]. Üksikute imporditud pronksriistade kõrval edasi valdavalt kivi-, sarv- ja luuesemeid. Eesti ala vanimate pronksist ([[vask|vase]] ja [[inglistina]] sulam) esemetena tuntakse [[Muhu]]st saadud odaotsa ja [[Võrtsjärv]]e lähedalt [[Kivisaar|Kivisaarest]]est leitud [[sirp]]i, mille valmistamisaeg paigutatakse vahemikku 2000–1770 eKr. Kohapeal hakati pronksi töötlema alles 1. aastatuhande II veerandil eKr, kuid päris domineerivaks materjaliks pronks Eestis ei saanudki.<ref name=Lang>[[Valter Lang]], [http://www.arheo.ut.ee/Baltimaad.htm Baltimaade metalliaeg]. Õppematerjale. Tartu, 2003</ref>