Giorgio Agamben: erinevus redaktsioonide vahel

Agamben õppis [[Rooma La Sapienza ülikool|Rooma La Sapienza ülikoolis]], kus kaitses 1965. aastal väitekirja [[Simone Weil|Simone Weili]] poliitilisest mõttest.<ref name=":0">Monticelli, Daniele 2009. Järelsõna Giorgio Agambeni raamatule "Homo Sacer", lk 205.</ref> 1960. aastate lõpul osales ta Le Thoris Martin Heideggeri seminarides.<ref name=":0" /> Teiste oluliste mõjutajate hulka kuulub peale Foucault lisaks ka [[Walter Benjamin]], kelle töid ta on nimetanud "vastumürgiks, mis aitas mul Heideggeri üle elada",<ref>de la Durantaye, Leland 2009. "Giorgio Agamben: A Critical Introduction". Stanford: Stanford University Press, lk 53.</ref> aga ka [[Guy Debord|Guy Debordi]] käsitlus [[Vaatemänguühiskond|vaatemänguühiskonnast]]. Agambeni esimesed tööd olidki tugevasti mõjutatud Heideggeri filosoofiast ning käsitlesid keele, kirjanduse ja kunstiga seotud küsimusi.<ref name=":0" />

Alates 1980ndatest aastatest on suur osa tema loomingust olnud seotud mastaapse ''Homo Sacer''<nowiki/>'i projektiga, mille keskmeks on üheksaköiteline sama pealkirja kandev sari. Kõigi nende tööde objektiks on "[[Läänemaailm|Lääne]] võimu genealoogia" ning sisuks [[Poliitiline filosoofia|poliitilise filosoofia]] traditsiooniliste kategooriate kriitika.<ref name=":0" /> Selle teoreetilisteks lähtealusteks on Foucault biopoliitika mõiste, [[Carl Schmitt|Carl Schmitti]] [[Suveräänsus|suveräänsuse]] ja eriolukorra teooriad, [[Hannah Arendt|Hannah Arendti]] [[Totalitaarne režiim|totalitaarsete režiimide]] analüüs ning [[Aristoteles|Aristotelese]] poliitikafilosoofia. Järeldus, milleni Agamben jõuab, on see, et uus poliitika ei saa pöörduda tagasi vanade müütide juurde, vaid peab lähtuma praegusest olukorrast, mida iseloomustab palja elu ja eriolukorra laiendamine tervele poliitilisele ruumile.<ref>Monticelli, lk 220.</ref>