Lääne-Frangi riik: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
|||
69. rida:
{{Vaata|Verduni leping}}
Kui [[Ludwig Vaga]] aastal 840 suri, taotles vanim poeg [[Lothar I (Frangi keiser)|Lothar]] kogu keisririiki olenemata jaotamisest. Vaidlus sütitas uue sõja, seekord ühinesid Charles II ja [[Ludwig Sakslane]] Lothari vastu. Pärast kaotust [[Fontenay lahing (841)|Fontenay lahingus]] oma noorematele vendadele, põgenes Lothar oma pealinna [[Aachen]]isse ja kogus uue armee. Uued väed olid kehvemad kui noorematel vendadel. Aastal 842 leppisid Charles II ja Ludwig [[Strasbourgi vanded|Strasbourgi vannetega]] kokku kuulutada Lothar keiserlikule troonile kõlbamatuks. [[Strasbourgi vanded]] tähistasid enne Verduni lepingut keisririigi jagamist Ludwigi ja Charles II vahel ida ja lääne osaks. Lothar sai keisritiitli, Itaalia kuningriigi ning territooriumi [[Rein]]i ja [[Rhone]] jõgede vahel, mida kokku kutsuti [[Kesk-Frangi riik|Kesk-Frangi riigiks]]. Ludwig Sakslane sai kõik valdused Reinist idas ning Itaaliast põhjas ja idas, mida kutsuti [[Ida-Frangi riik|Ida-Frangi riigiks]] ja mis oli tänapäeva [[Saksamaa]] eelkäija. Charles II sai kõik maad lääne pool Rhone jõge, mida kutsuti Lääne-Frangi riigiks.
==Akvitaania kuningriik==
[[Pilt:Vasconia wide 740 3 - 80.jpg|thumb|280px|Akvitaania alad pärast Poitiers'i lahingut (734-743).]]
75. rida ⟶ 76. rida:
840. aastal Ludwig Vaga surma järel, puhkes üldine sõda. Alguses liidus oma vennapoja Pippin II-ga, liitus Ludwig Sakslane varsti oma poolvenna Charles II Paljaspeaga ja üheskoos võitsid nad Lotharit. [[Verduni leping]]uga keisririik jagati kolmeks. Pärast Verduni lepingut liikus Charles II Paljaspea lõunasse alistama Pippin II ja lisama Akvitaaniat oma territooriumile. Esmalt vallutas ta [[Septimaania|Gootia]] oma mässuliselt krahvilt (kes oli ära kasutanud Karolingide vaenu) ja hukkas ta. Aastal 844 liikus ta läände ja asus piirama Toulouse'i, Akvitaania kuninga Pippin II pealinna. Siiski pidi ta taanduma, olles võimetu linna vallutama. 845. aastal sõlmis kuningas [[Charles II Paljaspea]] [[Pippin II (Akvitaania)|Pippin II]]-ga lepingu, milles ta tunnistas viimast Akvitaania kuningana, mille vastutasuks andis Pippin II Charles II Paljaspeale Akvitaania põhjaosa ([[Poitiers'i krahvkond|Poitiers'i krahvkonna]]). Siiski muutusid akvitaanlased väga vihaseks oma kuninga Pippin II suhtes, võib-olla tema sõbraliku suhtumise pärast viikingitesse, kes tekitasid kohutavat kahju rahvastikule, ja nii kutsusid nad aastal 848 Charles II Paljaspea kukutama Pippin II-st. Aastal 849 oli Charles II Paljaspea taas lõunas ja talle anti hiljuti Pippin II poolt nimetatud [[Toulouse'i krahv]]i [[Frédolon]]i poolt üle Akvitaania pealinn Toulouse. Charles II Paljaspea kinnitas Frédoloni siis ametlikult Toulouse'i krahviks. Varsti langes kogu Akvitaania Charles II Paljaspeale ning aastal 852 vangistati Pippin II baskide poolt ja anti üle tema onule, Charles II Paljaspeale, kes pani ta kloostrisse. Aastal 852 krahv [[Frédolon]] suri ja Charles II Paljaspea nimetas Frédoloni venna Raymondi (''Raimond'') uueks krahviks. See [[Toulouse'i krahvid]]e dünastia alguseks, kõik järgnevad olid krahv [[Raymond I (Toulouse)|Raymond I]] (''Raimond I'') järeltulijad. Aastal 855, järgides oma vanaisa Karl Suure näidet, taasasutas Charles II Paljaspea Akvitaania kuningriigi (ilma [[Septimaania|Gootia]]ta) ja ta andis krooni oma pojale [[Charles Laps]]ele (''Charles l'Enfant''). Vahepeal põgenes [[Pippin II (Akvitaania)|Pippin II]] aastal 854 kloostrist ja ta korraldas Akvitaanias ülestõusu. See ei osutunud akvitaanlaste seas väga populaarseks ja ta oli edutu. Siis kutsus ta [[viikingid]] appi. Aastal 864 piiras Akvitaania Pippin II viikingiarmee eesotsas Toulouse'i, kus Toulouse'i krahv pani raevukalt vastu. Piiramine ebaõnnestus ja viikingid läksid röövima teisi Akvitaania alasid. Pippin II, kõigist hüljatud, nägi oma ambitsioonide varemeid. Ta püüti kinni ja pandi onu poolt jälle kloostrisse, kus ta varsti pärast seda suri. Aastal 866 Charles Laps suri. Charles II Paljaspea tegi siis oma teisest pojast [[Louis II (Lääne-Frangi kuningas)|Louis Kogeleja]]st uue Akvitaania kuninga.
{{Vaata|Akvitaania hertsogkond}}'', [[Toulouse'i krahvkond]]''
{{Vaata|Bretagne'i hertsogkond}}▼
==Meersseni leping==
{{Vaata|Meersseni leping}}
83. rida ⟶ 84. rida:
Ida-Frangi riigi kuningas 843–876 [[Ludwig II]] suri aastal 875 ja nimetas oma pärijaks vanema poja [[Karlmann (Ida-Frangi kuningas)|Karlmanni]]. Charles II Paljaspea, keda toetas [[Rooma paavst]] [[Johannes VIII]] ja krooniti nii Itaalia kuningaks (875–877) kui ka Saksa-Rooma keisriks (875–877) püüdis annekteerida ka Karlmanni valdusi, kuid kaotas otsustavalt [[Andernach]]i juures.
861. aastal rajas [[Charles II Paljaspea]] kaks marki, üks [[bretoonid]]e vastu ja teine [[Viikingid|viikingite]] vastu. Neid kahte marki on sageli kutsutud vastavalt Bretooni mark ja Normanni mark. Neid valitsesid krooni poolt nimetatud ametnikud, tuntud kui valvurid või [[markkrahv]]id (prantsuse "marquis").
[[877]]. aastal marssis [[Itaalia kuningriik (keskaegne)|Itaaliasse]] [[Ida-Frangi riik|Ida-Frang]]i [[Ida-Frangi kuningas|kuningas]] [[Karlmann (Ida-Frangi kuningas)|Karlmann]], [[Charles Paljaspea]] aga suri 877. aastal. Kui Lääne-Frangi riigi Charles II Paljaspea aastal 877 suri, nõudsid nad Charles'i pojalt [[Louis II (Lääne-Frangi kuningas)|Louis II Kogelejalt]] taas [[Lothar I (Frangi keiser)|Lothar I]] pärandit, samuti keisritiitlit. Seoses Lääne-Frangi riigi nõrgenemisega sai [[Karlmann (Ida-Frangi kuningas)|Karlmann]] Itaalia kuningaks, samas sisenes [[Ludwig Noorem]] Lääne-Lotringi, mille Charles'i pojapojad [[Louis III (Lääne-Frangi kuningas)|Louis III]] ja [[Carloman II (Prantsusmaa)|Carloman II]] aastal 880 [[Ribemonti leping]]uga talle loovutasid. [[Frangi keiser|Frangi keisri]] surma järel nõudis Karlmann krooni endale, kuid paavst ei tahtnud seda talle anda. Karlmanni haigestumisel tungisid tema liitlased [[Spoleto hertsogkond|Spoleto]] [[Spoleto hertsog|hertsog]] [[Lamberto I]] ja [[Toscana mark|Toscana margi]] [[Tuscia markkrahv|markkrahv]] [[Adalberto I]] Rooma ning vangistasid paavsti, nõudes Rooma elanikelt truudusvannet Karlmannile. Paavst [[Johannes VIII]] keeldus okupeerijate nõudmisi täitmast ja põgenes Lääne-Frangi riiki, kus ta kroonis [[7. september|7. septembril]] [[878]] [[Troyes]] kuningaks Louis II. [[Frangi riik|Frangi]] [[Frangi keiser|keisri]]ks Louis II siiski ei saanud, sest juba järgmise aasta aprillis ta suri, olles valmistumas retkeks [[viikingid|viikingite]] vastu. Et ta valitsusaeg kestis vaevalt poolteist aastat, ei jõudnud ta midagi erilist korda saata. Selleks ajaks oli keskriik Prantsusmaa kuningriigis kiiresti kaotamas võimu. Charles II Paljaspea oli üsna edutu ohjeldama [[viikingid|viikingeid]], kohalik elanikkond pidi toetuma oma kohalikele krahvidele, et seista viikingitele vastu, ja [[krahv]]id muutusid varsti peamiseks võimuallikaks, esitades väljakutse Charles II Paljaspea keskvõimule Pariisis. Kui nende võim kasvas, hakkasid nad oma ametit perekonnas pärandama ja rajasid kohalikke dünastiad. Tekkisid sõjad keskvõimu ja krahvide vahel, samuti sõjad võistlevate krahvide vahel, mis veelgi kurnas kaitsjaid viikingite vastu. ▼
{{vaata|Neustria margid}}'', [[Bretagne'i hertsogkond]]''
▲[[877]]. aastal marssis [[Itaalia kuningriik (keskaegne)|Itaaliasse]] [[Ida-Frangi riik|Ida-Frang]]i [[Ida-Frangi kuningas|kuningas]] [[Karlmann (Ida-Frangi kuningas)|Karlmann]], [[Charles Paljaspea]] aga suri 877. aastal. Kui Lääne-Frangi riigi Charles II Paljaspea aastal 877 suri, nõudsid nad Charles'i pojalt [[Louis II (Lääne-Frangi kuningas)|Louis II Kogelejalt]] taas [[Lothar I (Frangi keiser)|Lothar I]] pärandit, samuti keisritiitlit. Seoses Lääne-Frangi riigi nõrgenemisega sai [[Karlmann (Ida-Frangi kuningas)|Karlmann]] Itaalia kuningaks, samas sisenes [[Ludwig Noorem]] Lääne-Lotringi, mille Charles'i pojapojad [[Louis III (Lääne-Frangi kuningas)|Louis III]] ja [[Carloman II (Prantsusmaa)|Carloman II]] aastal 880 [[Ribemonti leping]]uga talle loovutasid. [[Frangi keiser|Frangi keisri]] surma järel nõudis Karlmann krooni endale, kuid paavst ei tahtnud seda talle anda. Karlmanni haigestumisel tungisid tema liitlased [[Spoleto hertsogkond|Spoleto]] [[Spoleto hertsog|hertsog]] [[Lamberto I]] ja [[Toscana mark|Toscana margi]] [[Tuscia markkrahv|markkrahv]] [[Adalberto I]] Rooma ning vangistasid paavsti, nõudes Rooma elanikelt truudusvannet Karlmannile. Paavst [[Johannes VIII]] keeldus okupeerijate nõudmisi täitmast ja põgenes Lääne-Frangi riiki, kus ta kroonis [[7. september|7. septembril]] [[878]] [[Troyes]] kuningaks Louis II. [[Frangi riik|Frangi]] [[Frangi keiser|keisri]]ks Louis II siiski ei saanud, sest juba järgmise aasta aprillis ta suri, olles valmistumas retkeks [[viikingid|viikingite]] vastu. Et ta valitsusaeg kestis vaevalt poolteist aastat, ei jõudnud ta midagi erilist korda saata. Selleks ajaks oli keskriik Prantsusmaa kuningriigis kiiresti kaotamas võimu. Charles II Paljaspea oli üsna edutu ohjeldama [[viikingid|viikingeid]], kohalik elanikkond pidi toetuma oma kohalikele krahvidele, et seista viikingitele vastu, ja [[krahv]]id muutusid varsti peamiseks võimuallikaks, esitades väljakutse Charles II Paljaspea keskvõimule Pariisis. Kui nende võim kasvas, hakkasid nad oma ametit perekonnas pärandama ja rajasid kohalikke dünastiad. Tekkisid sõjad keskvõimu ja krahvide vahel, samuti sõjad võistlevate krahvide vahel, mis veelgi kurnas kaitsjaid viikingite vastu.
[[Louis II (Lääne-Frangi kuningas)|Louis II]] surma järel (879) said Lääne-Frangi ühisvalitsejateks [[Louis III]] ja [[Karlmann (Lääne-Frangi kuningas)|Karlmann]]. Louis sai riigi põhjaosa ehk [[Neustria]] valitsejaks, Karlmannile jäi lõunaosa, [[Burgundia]] ja [[Akvitaania]]. Tegelikkuses siiski oli keskvõim aastatel 870-890 nii nõrgenenud, et krahvid Lõuna-Prantsusmaal saavutasid täieliku autonoomia. Rajatud dünastiad valitsesid sõltumatult. Keskriik Pariisis ei suutnud oma võimu Lõuna-Prantsusmaal kinnistada järgmised neli sajandit. Ent hertsog [[Boso (Provence)|Boso]], kes valiti [[Provence]]'i kuningaks, keeldus vendade võimu tunnustamast ning nii puhkes kodusõda. Louis'l ja Karlmannil ei läinud ka nende onu [[Karl Paks]]u abiga korda Bosot alistada, tema keskust Vienne'i piirati ebaõnnestunult [[880]]. aasta sügisel. Aastaks 882 sai [[Alam-Burgundia]] kuningriik Karlmann II, abil taas Lääne-Frangi riigi osaks. Alam-Burgundia läks aastal 884, pärast Carlomani surma, [[Karl Paks]]u kätte. Augustis [[882]] suri Louis ootamatult ning Karlmann sai riigi ainuvalitsejaks. Karlmann II aga suri [[jahipidamine|jahi]]õnnetusel [[884]]. aastal.▼
==Burgundia eraldumine==▼
[[Pilt:Karte Hoch und Niederburgund EN.png|thumb|300px|Burgundia umbes aastal 900
----
93. rida:
{{legend|#FBCB8C|[[Alam-Burgundia]], asutatud aastal 879}}
{{legend|#D6B68A|[[Richard Justiciarius]]e [[Burgundia hertsogkond]] Lääne-Frangi riigis}}]]
▲[[Louis II (Lääne-Frangi kuningas)|Louis II]] surma järel (879) said Lääne-Frangi ühisvalitsejateks [[Louis III]] ja [[Karlmann (Lääne-Frangi kuningas)|Karlmann]]. Louis sai riigi põhjaosa ehk [[Neustria]] valitsejaks, Karlmannile jäi lõunaosa, [[Burgundia]] ja [[Akvitaania]]. Tegelikkuses siiski oli keskvõim aastatel 870-890 nii nõrgenenud, et krahvid Lõuna-Prantsusmaal saavutasid täieliku autonoomia. Rajatud dünastiad valitsesid sõltumatult. Keskriik Pariisis ei suutnud oma võimu Lõuna-Prantsusmaal kinnistada järgmised neli sajandit. Ent hertsog [[Boso (Provence)|Boso]], kes valiti [[Provence]]'i kuningaks, keeldus vendade võimu tunnustamast ning nii puhkes kodusõda. Louis'l ja Karlmannil ei läinud ka nende onu [[Karl Paks]]u abiga korda Bosot alistada, tema keskust Vienne'i piirati ebaõnnestunult [[880]]. aasta sügisel. Aastaks 882 sai [[Alam-Burgundia]] kuningriik Karlmann II, abil taas Lääne-Frangi riigi osaks. Alam-Burgundia läks aastal 884, pärast Carlomani surma, [[Karl Paks]]u kätte. Augustis [[882]] suri Louis ootamatult ning Karlmann sai riigi ainuvalitsejaks. Karlmann II aga suri [[jahipidamine|jahi]]õnnetusel [[884]]. aastal.
▲==Burgundia eraldumine==
{{Vaata|Arelaat}}''
Segaduses pärast [[Louis II (Lääne-Frangi kuningas)|Louis II Kogeleja]] surma aastal 879 kasutas Lääne-Frangi krahv [[Boso (Provence)|Boso]] juhust ja rajas [[Alam-Burgundia]] kuningriigi (''Bourgogne Cisjurane'') Arles'is. Paralleelselt asutas [[Vanem Welfide dünastia|Welfi]] Auxerre'i krahv [[Rudolf I (Burgundia)|Rudolf]] aastal 888 pärast Ida-Frangi riigi keisri [[Karl Paks]]u surma [[Ülem-Burgundia]] kuningriigi [[Saint-Maurice (Šveits)|Saint-Maurice]]'is. Kui tema poeg ja pärija [[Rudolf II (Burgundia)|Rudolf II]] omandas aastal 933 kuningas [[Hugues (Arles)|Hugues'lt]] lõpuks [[Alam-Burgundia]], taasühendati [[Burgundia kuningriik]].▼
[[Burgundia hertsog]] (888–921) [[Richard Justiciarius]]e ajal (suri aastal 921) hakkas tekkima Burgundia hertsogkond. Richardit tunnistati kuninga poolt ametlikult kui hertsogit; ta oli ka iga oma krahvkonna krahv (kui seal ei olnud tema asemel vikont). Burgundia hertsogina oli ta võimeline valitsema järjest suurema võimuga oma territooriumi üle. Tema territooriumide kogumil kasutati mõistet "ducatus" (hertsogi poolt valitsetav territoorium). Richardi ducatusesse kuulusid piirkonnad [[Autunais]], [[Beaunois]], [[Avalois]], [[Lassois]], [[Dijonais]], [[Memontois]], [[Attuyer]], [[Oscheret]], [[Auxois]], [[Duesmois]], [[Auxerrois]], [[Nivernais]], [[Chaunois]] ja [[Massois]]. Richardi ajal said need territooriumid seaduse ja korra, neid kaitsti [[normannid]]e eest ja need pakkusid varjupaika tagakiusatud munkadele.
▲{{Vaata|Arelaat}}'', [[Alam-Burgundia]], [[Ülem-Burgundia]], [[Provence'i ajalugu]]''
▲Segaduses pärast [[Louis II (Lääne-Frangi kuningas)|Louis II Kogeleja]] surma aastal 879 kasutas Lääne-Frangi krahv [[Boso (Provence)|Boso]] juhust ja rajas [[Alam-Burgundia]] kuningriigi (''Bourgogne Cisjurane'') Arles'is. Paralleelselt asutas Auxerre'i krahv [[Rudolf I (Burgundia)|Rudolf]] aastal 888 pärast Ida-Frangi riigi keisri [[Karl Paks]]u surma [[Ülem-Burgundia]] kuningriigi [[Saint-Maurice (Šveits)|Saint-Maurice]]'is.
Pärast [[Louis II (Lääne-Frangi kuningas)|Louis II]] surma sai kuningaks tema vanem poeg, [[Louis III (Lääne-Frangi kuningas)|Louis III]], kes aga suri juba [[882]], kui ta veel 20-aastanegi polnud, [[hobune|hobuse]] seljast kukkudes. Siis sai Lääne-Frangi kuningaks [[Karlmann II]], kes aga suri [[jahipidamine|jahi]]õnnetusel [[884]], samuti enne 20. sünnipäeva. Järgmiseks kuningaks ei valitud noorimat [[Charles III Lihtsameelne|Charles'i]], kes oli veel liiga noor, vaid tema onu [[Karl Paks]], kes oli ühtse [[Frangi riik|Frangi riigi]] viimane valitseja.
| |||