Constantinus Suur: erinevus redaktsioonide vahel

Pärast võimuletulekut lasi Constantinus tagastada kristlastele neilt tagakiusamiste ajal konfiskeeritud vara.<ref>Lane Fox, Robin. Lk. 611.</ref> 28. oktoobril 306. aastal lasi MaximianuseConstantius I Chloruse endise kaaskeisri [[Maximianus]]e poeg [[Maxentius]] end Rooma lähedal seal paiknenud kaardiväelastel keisriks kuulutada ning veenis oma isa, kelle Diocletianus oli sundinud troonist loobuma, uuesti võimule tulema. Constantinus, kes kontrollis suuremat osa impeeriumi lääneosast, võitles 307. aastal edukalt [[Rein]]i ääres [[frangid|frankidega]], vangistas nende juhid Asarici ja Merogaisuse, näitas neid oma triumfirongkäigul ning söötis nad pärast [[Belgica I Augusta]] provintsis Augusta Trevorumi (tänapäeva [[Trier]]) areenil tiigritele. 308. aastal sõdis frangi päritolu ''bructeri'' hõimuga.<ref>Lenski, Noel. Lk. 62–63.</ref>

Pealinnana kasutas ta Augusta Trevorumit, kuhu lasi rajada mitmeid ehitisi, mis pidid sarnanema võimalikult palju Rooma omadega. Pealinna valik oli teadlik, sest impeeriumi lääneosa valitsev keiser pidi suutma [[Germaanlased|germaanlaste]] sissetungidele kiirelt reageerida. Lasi ehitada üle Reini jõe alalise silla, mis ühendas Colonia Agripinat ([[Köln]]) teisel pool jõge asuva Divitia ([[Deutz]]) kindlusega, <ref>Schmoeckel, Reinhard. Bevor es Deutschland gab. Expedition in unsere Frühgeschichte – von den Römern bis zu den Sachsenkaisern. Bergisch Gladbach, 2002. Lk. 226.</ref> mis oli sillapea, mille garnisoni suuruseks oli hinnanguliselt 900 meest.<ref>Southern, Pat. The Roman Army: A Social and Institutional History. Oxford, New York, 2006. Lk. 251.</ref> Lasi Trieri rajada praeguse toomkiriku[[toomkirik]]u, mis on [[Saksamaa]] vanim [[piiskopkond|piiskopkonna]] asukoht.

Esimesed kümme valitsemisaastat veetis ta peamiselt Trieris, mida ta külastas viimast korda 328. aastal.<ref>[http://cms.bistum-trier.de/bistum-trier/Integrale?MODULE=Frontend&ACTION=ViewPage&Page.PK=2478 Konstantin der Große (um 275 – 337)] – Bistum Trier (11.01.2014)</ref> 307. aastal külastas teda Maximianus, kellega ta moodustas liidu, mille tõttu lahutas oma abielu Minervinast ning abiellus samal aastal Maximianuse tütre [[Fausta]]ga. Selle tulemusena võis Constantinus oma äia loal kasutada ''Augustuse'' tiitlit.<ref>Lenski, Noel. Lk. 64.</ref> 11. novembril 308. aastal toimus võimu pärimise küsimuste lahendamiseks [[Carnuntum]]is nõupidamine, millest võtsid osa Galerius, Maximinius ja Diocletianus, kus otsustati, et Galeriuse kaasvalitsejaks saab Licinius. Constantinuselt võeti ära ''Augustuse'' tiitel ning teda käsitleti abikeisrina. Constantinus ise jätkas ''Augustuse'' tiitli kasutamist. [[Tetrarhia]] riigikorraldussüsteemis kuulus võim neljale isikule. Kumbagi riigiosa (Ida ja Läänt) valitses ülemkeiser ([[augustus (lisanimi)|augustus]]) ja temale alluv alamkeiser ([[caesar (tiitel)|caesar]]), keda on nimetatud ka abikeisriteks. Impeerium jäi ametlikult ühtseks ning õigusakte anti välja iga nelja keisri nimel.

310. aastal sõdis Constantinus [[frangid|frankidega]] ning samal aastal õhutas Maximianus Augustodunumis ([[Autun]]) paiknenud vägesid mässule Constantinuse vastu. Maximianus põgenes Massaliasse (tänapäeva [[Marseilles]]), kuid Constantinus vallutas linna ning Maximianus vangistati. [[Lactantius]]e andmetel üritas Maximianus vangistuses korraldada Constantinuse tapmist, kuid pärast selle ebaõnnestumist sunniti enesetappu sooritama. Constantinus pöördus tagasi Trieri, kuid peatus Grandi linnas asunud [[Apollon|Apollo]] templis,<ref>Lenski, Noel. Lk. 65–66.</ref> kus talle ühe [[panegüürika]] kohaselt ilmutas end jumal [[Apollon|Apollo]]. Väljaspool templit nägi ta valgusnähtust, mida ta pidas jumalikuks märgiks. Alates sellest arvas ta, et tal on eriline side Apollo ja Sol Invictusega.<ref>Lanski,Noel. Lk. 67.</ref>