Objekt (filosoofia): erinevus redaktsioonide vahel

Tahe (''der Wille''), tegevus (''das Tun'') loob, valib püüeldes (''strebend''), määrates (''bestimmend''), eesmärki seades (''zwecksetzend'') oma objekti, teeb iseenesest veel indiferentse "materjali" (''"Stoff"'') esemeks (''Gegenstand''), konkreetseks, määratud tahtesisuks (''Willensinhalt''), tahte eesmärgiks (''Willensziel''). Kuna vaid mõtlemine (tunnetus) (''Denken (Erkennen)'') ise on (tahte-)tegevus (''(Willens-)Tätigkeit''), siis pole tunnetuse või mõtlemise objekt midagi muud kui miski (''dasjenige''), millele tunnetus (''das Erkennen''), tahtmine tunnetada (''der Erkenntniswille'') oma tõlgendav-töötleva vaimutegevuse (''auffassend-verarbeitende Geistestätigkeit'') suunab, milles see iseenesest veel määramata "materjali" teatud tähelepanu esemeks (''Gegenstand der Aufmerksamkeit'') tõstab ja seda intellektuaalselt vormib, kujundab. "Objekt" on igal juhul nii praktiliselt kui ka teoreetiliselt [[refleksioon]]i mõiste (''Reflexionsbegriff''), koosnedes teatud tähelepanekutest (algselt paika pandud, samas rohkem esileküündivatest) üldise kogemuse lahutamise (''Scheidung der Gesamterfahrung'') kohta kaheks faktoriks, momendiks, küljeks. Tajuja kui niisugune (''das Perzipierende, Apperzipierende als solches'') on subjekt, tajutav (''das Percipierte, Apperzipierte'') [on] objekt, milles ja millega (miks ka mitte mille läbi) (''im und mit dem (wenn auch nicht durch den)'') tunnetuse akt (''Akt des Erkennens''): pole olemas objekti (kui objekti) ilma subjektita (''kein Objekt (als Objekt) ohne Subjekt'') - aga ka subjekti (subjektiivset tegevust) ilma objektita (''kein Subjekt (keine subjektive Tätigkeit) ohne Objekt'').

 

 

Algusest peale tunneb Mina (''das Ich''), kogeja (''das Erlebende''), oma olemises ja tegevuses (''in seinem Sein und Tun'') "väljastpoolt" (''"von außen"'') (st mitte läbi iseeenda määratud (''nicht durch sich selbst bestimmt'')) "mõjutatuna", "muudetuna" (''"affiziert", "modifiziert"), ta tunneb enda selgepilgulisust oma tegevuses, toimes, tahtes pärsituna (''wahrnehmend in seinem Tun, Wirken, Wollen gehemmt''), ta kogeb (''erfährt'') pidevat vastuseisu (''einen konstanten Widerstand''). Psühholoogiliselt lokaliseerub see vastupanu tajusisude kompleksides (''Komplexen von Wahrnehmungsinhalten''), hiljem kogemussisude reeglipärastes seostes (''in gesetzmäßigen Zusammenhängen von Erfahrungsinhalten'') üldiselt. Intinktiiv-assotsiatiivselt (''instinktiv-assoziativ'') tähendab Mina (''das Ich'') kannatada vastuseisu (''den erlittenen Widerstand'') kui aktiivse "vastu-seisu" toimet (''Wirkung eines aktiven "Wider-Stehens"), milles asjade komplekside sarnasus oma enda kehakompleksidega (''die Ähnlichkeit der Ding-Komplexe mit seinem eigenen Leib-Komplexe'') (tuletatud objektile (''dem direkten Objekt'')) oma tajutavuse "seespoolsuse", subjektiivsuse, aktiivsusega (''"Innerlichkeit"'', Subjektivität, Aktivität in das Wahrgenommene) põhjustab (vt [[introjektsioon]] (''Introjektion'')). Nii on välise maailma objektid enamat kui ettekujutused (''Vorstellungen''), ka enam kui ettekujutuskoondid (''Vorstellungszusammenhänge''), st nad tähendavd, esindavad "transtsendentseid faktoreid" (''"transzendente Faktoren"''), mis, kuigi algselt mõeldud mina enda tahte analoogina (''dem eigenen Willen des Ich analog gedacht''), hiljem, teadusliku arengu edenedes muutusid abstraktseteks, kvalitatiivselt määratlemata jäävateks "jõududeks" (''qualitativ unbestimmt gelassenen "Kräften"'').