Kolmekümneaastane sõda: erinevus redaktsioonide vahel

 

Rusuvalt mõjus protestantlusele rahu, mis sõlmiti keisri ja [[Saksi kuurvürst]]i vahel aastal 1635. Nimelt keiser jõudis otsusele, et ketserluse hävitamine on võimatu väevõimuga ja pidas seepärast vajalikuks teha protestantidele mõningaid järeleandmisi. Saksi kuurvürst, [[Johann Georg I]] sai endale eluaegseks kasutamiseks [[Ülem-Lausitz|Ülem-]] ja [[Alam-Lausitz]]i ühes osaga [[Magdeburgi peapiiskopkond|Magdeburgi peapiiskopkonnast]]. Kirikumaade suhtes lepiti kokku, et protestantidest omanikud võisid neid valitseda veel nelikümmend aastat. Keisri kõrgeim kohus seisis koos liikmeist, kellest pool olid protestandid ja teine pool katoliiklased. Üldist amnestiat keiser ei andnud. Saksi kuurvürst ja kõik teised, kes soovisid selle lepinguga ühineda, olid kohustatud võitlema keisriga koos välismaalaste – prantslaste ja rootslaste – vastu. Kogutud sõjavägi kuulus keisri juhatusele ja väiksemat osa (umbes 20 000 meest) võis juhtida kuurvürst, kes aga ise allus otse keisrile, nagu iga teine väejuht. Selle lepinguga ühines hulk vürste, kuid rahu see veel ei toonud, sest lahendamatuks jäi prantslaste ja rootslaste väljatõrjumine maalt. Pealegi oli sõda muutunud paljudele elukutseks, kellel sõjast oli ainult kasu. Kannatasid kõige rohkem rahva laiad massid, kes soovisid rahu igal tingimusel. Vahepeal hellitati lootust, et Rootsimaa loobub sõjalisest tegevusest, kuna vaherahu Poolaga oli lõppemas ja ta võis seal uuesti hakata sõda pidama. Kuid prantslased oskasid Poola-Rootsi vahekordi nii korraldada, et vaherahu kestis edasi ja Rootsi võis uusi vägesid Poolast Saksamaale tuua. Üldse hakkas nüüd Prantsusmaa aktiivsemalt ise osa võtma sõjast Habsburgidega ja kuulutas sõja ka Hispaaniale. Sõjaõnn kaldus niiviisi kord ühele, kord teisele poole. 1636. aasta alguses keisri väed tõrjusid rootslased Baueri juhatusel põhja poole, kuid aasta lõpupoole said nad haledalt lüüa samalt Bauerilt kaotades surnutena ligi 20 000 meest. Sama lugu kordus ka prantslastega: esialgu saavutasid nad edu, kuid siis pidid taganema keisri vägede eest.

1637. aastal suri Ferdinand II ja tema asemel hakkas valitsema ta poeg [[Ferdinand III]] (1637–1657). Kuid ka tema valitsus ei toonud kolmekümneaastasse sõtta algul mingeid muutusi. 1638. aastal rootslased ja prantslased sõlmisid lepingu ja ühisel jõul lõid keisri vägesid põhjas ja lõunas. Habsburgide õnnetuseks hispaania laevastik, mis ilmus Rootsi vetesse, hävitati [[Hollandi Vabariik|hollandi]] admirali Trompi poolt. Pikale veninud sõjast hoolimata kestsid ikka veel läbirääkimised keisri ja vürstide vahel. 1640. aastal kutsuti kokku maapäev Regensburgis, mis ka ei andnud positiivseid tulemusi. 1641. aastal oli tähtis selles mõttes, et suri Rootsi kindral Baner, keda asendas andekas väejuht [[Lennart Torstenson]]. 2. novembril 1642 lõi Torstenson Breitenfeldi juures haledasti Ferdinand III vägesid. 1645. aasta märtsis tungis ta Böömimaale, kus lõi uuesti keisri vägesid ja saabus Viini alla. Need olid sõja viimased hingetõmbed, kuna rahvas oli äärmiselt kurnatud ega suutnud enam edasi sõdida. Viimane suurem lahing oli 17. mail 1648, millest võtsid osa austerlased, baierlased, rootslased, kusjuures tähelepanu väärib tõsiasi, et keisriväge oli kõigest 33 000 meest, kuna seljatagune teenijaskond ja igasugune vahetumalt sõjast elav inimeste kari koosnes 127 000 inimesest.