Vikipeedia

Arno Kasemaa: erinevus redaktsioonide vahel

Sirvi ajalugu interaktiivselt
← Vanem muudatusUuem muudatus →
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
VisuaalneVikitekst
toim, vorm, kat jne
põhj, toim
1. rida:
{{vikinda}}
{{ToimetaAeg|kuu=detsember|aasta=2006}}
'''Arno kasemaa''' (enne eestistamist '''Arnold Kaskmann'''; [[10. september]] ([[Juliuse kalender|vkj]] 28. august) [[1915]] – [[18. märts]] [[1999]] [[Kiltsi]]) oli eesti õpetaja, koorijuht ja prosaist.
 
== Biograafia ==
Ta sündis Virumaal[[Virumaa]]l [[Viru-Nigula kihelkond|Viru-Nigula kihelkonna]] [[Selja vald|Selja valla]] [[Karepa külasküla]]s Kupukalda talus väiketaluniku pojana.
 
Alghariduse sai ta Karepa ja Selja algkoolis, hiljem õppis [[1940]]–[[1941]] [[Kunda]] õhtukeskkoolis. 1940–41,Ta lõpetason lõpetanud Rakvere 1. töölisnoorte keskkooli aastal [[1957]].
 
[[Saksa okupatsioon Eestis (1941–1944)|Saksa okupatsiooni]] aastatel (1941–1944) töötas [[Käsmu]]s tollivalvurina, 1944–1945 Käsmu Laevaehitajate artellis kalakokkuostupunkti juhatajana,. Aastail 1945–471945–1947 Käsmu algkooli juhataja kohusetäitjana, 1947–1962 Karepa rahvamaja juhatajana, 1959–1962 kohakaaslusega Rakvere II {{kas|8.-kl}}. kooli ja Rakvere Internaatkooli laulmisõpetajana. Kiltsi 8.-kl. kooli ajaloo, geograafia ja laulmisõpetajana 1962–791962–1979.
 
Ta juhendasJuhendas laulukoore ja osales isetegevuses nii koolis kui ka rahvamajas, juhendas ansambleid, lavastas näidendeid ja estraadistseene. 1971–1990Aastatel [[1971]]–[[1990]] oli kooliaia juhataja. Silmapaistvam saavutus oli [[gladiool]]ide kasvatamine, millega kooliaed jõudis [[Moskva]] üleliidulisele rahvamajandusesaavutuste näitusele.▼
 
=== Dirigendina ===
Arno Kasemaa dirigenditöö algas [[1938]]. aasta veebruaris, mil ta asutas Karepa noorte meeste ansambli. Järgnesid Käsmu segakoor, Karepa sega- ja naiskoor, Rakvere naiskoor „Viru”"Viru", segakoorid Mallas ja Kundas. 1962. aastal kolis Arno Kasemaa Kiltsi ning lõi seal elujõulise segakoori. 1969. aasta sügisel võttis oma õlgadele Väike-Maarja segakoori juhtimise. Aasta hiljem ka Rakke koori ja alates 1974. aastal moodustasid Kiltsi, Väike-Maarja ja Rakke kolmikkoori. Alates 1975. aastast osales segakoor „Helin” kõikidel maakonna laulupidudel ja segakooride kokkutulekutel, mitmetel ülevaatustel, festivalidel. Mitmelgi korral on koju tuldud laureaaditiitliga. Kasemaa ise laulis vabariiklikus õpetajate meeskooris teist tenorit.
 
Aastal 1962 kolis Arno Kasemaa Kiltsi ning lõi seal elujõulise segakoori. 1969. aasta sügisel võttis oma õlgadele [[Väike-Maarja]] segakoori juhtimise. Aasta hiljem ka [[Rakke]] koori ja alates [[1974]]. aastast moodustasid Kiltsi, Väike-Maarja ja Rakke kolmikkoori.
=== Kirjanikuna ===
Vanemas keskeas algas tema kirjanikutee. Romaan „Rannamännid (1986), II osa (1995) kujutab autorile hästituntud Käsmu ja Karepa rannarahva elu, saavutades põnevust sõjaeelse salapiirituseveo ja armuseikluste kujutamisega. 1996. aastal pälvis esikromaan Vilde-nimelise kirjanduspreemia. Lühiromaan „Oli see armastus?” (1995) käsitleb pealkirjast lähtuvat teemat. Mahukas taluromaan „Maa ja armastus” (2000) viib lugeja autori lapsepõlvemaile Virumaal aastatel 1920.-1930. Romaan „Metsad kõnelevad” (2001) käsitleb rahva kannatusi XX sajandi neljakümnendatel aastatel. Luuleraamatusse „Jää inimeseks” (2000) on koondatud autori poolt eluajal kirjutatud ja sahtlipõhja kogunenud luuletused. 1998. aastal ilmusid ajalehes „Virumaa Teataja” järjejuttudena „Ema kiri” ja „Sanatooriumis”. Kasemaa sulest on ilmunud muinasjutt-näidendid „Põhjamaa” (1982) ja „Tornlinnus Vao” (1990) ning ta on kirjutanud luuletekstid muinasjutt-näidenditele „Kodu” (1983) ja „Muinasjutt Ebaverest” (1985).
 
Alates 1975. aastast osales segakoor "Helin" kõikidel maakonna laulupidudel ja segakooride kokkutulekutel, mitmetel ülevaatustel, festivalidel. Mitmel korral võideti laureaaditiitel. Kasemaa ise laulis vabariiklikus õpetajate meeskooris teist [[tenor]]it.
 
[[1996]]. aastal määrati Kasemaale Kultuurkapitali rahvakultuuri sihtkapitali eluaegne pension. [[1997]]. aastal sai Väike-Maarja valla aukodanukuksaukodanikuks. ▼
▲Ta juhendas laulukoore ja osales isetegevuses nii koolis kui ka rahvamajas, juhendas ansambleid, lavastas näidendeid ja estraadistseene. 1971–1990 oli kooliaia juhataja.
 
Ta suri Kiltsis 18. märtsil 1999, maetud [[Kunda]] kalmistule.▼
Silmapaistvam saavutus oli [[gladiool]]ide kasvatamine, millega kooliaed jõudis [[Moskva]] üleliidulisele rahvamajandusesaavutuste näitusele.
 
== Looming ==
▲[[1996]]. aastal määrati Kasemaale Kultuurkapitali rahvakultuuri sihtkapitali eluaegne pension. 1997. aastal sai Väike-Maarja valla aukodanukuks.
Vanemas keskeas alustas ta raamatute kirjutamist. Romaan "Rannamännid" (1986), II osa (1995), kujutab autorile hästituntud Käsmu ja Karepa rannarahva elu, {{kas|saavutades põnevust sõjaeelse salapiirituseveo ja armuseikluste kujutamisega}}.
 
1996. aastal pälvis esikromaan [[Eduard Vilde nimeline kirjanduspreemia|Vilde-nimelise kirjanduspreemia]].
▲Ta suri Kiltsis 18. märtsil 1999, maetud [[Kunda]] kalmistule.
 
Lühiromaan "Oli see armastus?" (1995) käsitleb pealkirjast lähtuvat teemat.
 
Mahukas taluromaan "Maa ja armastus" (2000) viib lugeja autori lapsepõlvemaile Virumaal aastatel 1920-1930.
 
Romaan "Metsad kõnelevad" (2001) käsitleb rahva kannatusi 20. sajandi neljakümnendatel aastatel.
 
Luuleraamatusse "Jää inimeseks" (2000) on koondatud autori poolt eluajal kirjutatud ja sahtlipõhja kogunenud luuletused.
 
1998. aastal ilmusid ajalehes Virumaa Teataja järjejuttudena "Ema kiri" ja "Sanatooriumis". Kasemaa sulest on ilmunud muinasjutt-näidendid "Põhjamaa" (1982) ja "Tornlinnus Vao" (1990) ning ta on kirjutanud luuletekstid muinasjutt-näidenditele "Kodu" (1983) ja "Muinasjutt Ebaverest" (1985).
 
 
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/wiki/Arno_Kasemaa"