Üliõpilasselts Liivika: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
52. rida:
Iseseisvunud Eestis algas seltsielu uus etapp, mis tõi kaasa uusi ülesandeid ja eesmärke. Rõhuasetus pandi liikmete sisekasvatusele, seda tehti nii seltsi astujate hoolika valiku kui ka vanamehe institutsiooni kehtestamise ja tegevusega. Kodukorras lähtuti REÜSi põhimõttest, mille järgi nii selts kui ka üksikliige pidi võõrale abile lootmata omal jõul toime tulema. Sellega eristuti korporatsioonidest, ent see ei tähendanud, et Liivika liige ei võinud loota seltsi abile.
Sügisel 1926 saadi seltsi asukohaks tervet korrust hõlmav kaheksa toaga korter aadressil [[Suurturg]] 9-2. Seal kestis tegevus seltsi vägivaldse sulgemiseni 1940. a suvel. Neis ruumes kosus ja arenes Liivika jõudsalt. 1928. aastal võeti [[Herman
Liikmetele sai kohustuslikuks esitada referaate, millega kaasnesid tihti elavad mõttevahetused ja vaidlused. Üsna sageli oli teema päevakajaline, puudutas Eesti või maailma poliitikat, majandust ja kultuuri. Tihti käsitleti kirjanduslikke menukeid. Eelkõige noorliikmereferaadi taseme tõstmiseks fikseeriti nõuded, mille täitmist hindas kõnetoimkond. Kasulikuks osutus kõnevanema funktsiooni kehtestamine, kes muutus seltsi vaimseks vanameheks. Kuni 1934. aasta sügissemestrini, mil kujunesid välja siseelu tavad, esitasid noorliikmete kõrval referaate ka kaasvõitlejad. Juhtimiskogemuste omandamiseks peeti vajalikuks uuendada seltsi juhatust igal semestril.
| |||