Mandžušrī: erinevus redaktsioonide vahel

on ta iga budistliku teksti , nn. vaikne juuresviibija,kui seda loetakse ja öpitakse. Mandžušrī austamine andvat Jumalikku tarkust, [[Dharma]] (seadmuse) valdamist, meelespidamist, mõistuse täiuslikkust ja sõnaosavust väitlustel . Mandžušrī mantraid[[mantra]]id lugedes jõutakse virgumisele. Mandžušrī on kolmas [[dhjaani-bodhisattva]], tuntakse ka nimede all [[Mandžnatha]] ("meeldiv avitaja"), [[Vagishvara]] ("kõne isand")

Meelepette Hajutaja [[emanatsioon]] on Mandžušrī raevukas, [[tantristlik]] [[aspekt]] ja vorm.

Tema epiteediks on [[Kumarabhuta]] ("kunagine prints"). Mandžušrī nimi esineb juba vanimas [[mahajaana]] kirjanduses[[kirjandus]]es, mis annab alust oletada, et tema kuju on tekkinud viimastel sajanditel e.m.a. [[Mahajaana]] [[mütoloogia]]s oli Mandžušrī seitsekümmend ([[müriaad]]i-?) [[kalpa]]t tagasi öilis kuningas ühes [[ida]]s asuvas budaväljal (selle maailma ja meie maailma vahel olevat seitse tuhat kakssada miljardit maailma). Temas tärkas [[virgumismeel]] ja ta otsustas viibida [[bodhisattva]]na [[sansaara]]s senikaua, kuni ei jää ühtegi päästmist vajavat elusolendit. [[Vadžrajaana]]s on Mandžušrī koos [[Avalokiteshvara]] ja [[Vadžrapani]]ga üks kolmest tähtsamast [[bodhisattva]]st. Mandžušrī kehastab tarkust, ja tavaliselt kujutatakse teda ilusa [[India]] [[prints]]ina, kes hoiab ülestõstetud paremas käes lõõmavat tarkusemõõka[[tarkusemõõk]]a ja vasemas käes "[[Prajnaparamita]]" raamatut. Mandžušrī [[kultus]] oli eriti populaarne [[Tiibet]]is ja [[Hiina]]s, kus ta esineb paljude [[legend]]ide peategelasena. [[Tiibet]]is on Mandžušrī maiseks [[kehastus]]eks peetud [[sakja]] koolkonna eestseisjaid ja [[gelukpa]] koolkonna rajajat [[Tsongkhapa]]d (XV sajandi algus).