Albaania Sotsialistlik Rahvavabariik: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
86. rida:
== Albaania–Jugoslaavia pinged ==
 
Kuni [[Jugoslaavia Föderatiivne Sotsialistlik Vabariik|Jugoslaavia]] [[Kominform]]ist väljaheitmiseni aastal 1948 oli Albaania tegelikult Jugoslaavia satelliit. 1943. aasta Albaania-sisesest [[Mukje kokkulepe|Mukje kokkuleppest]] jugoslaavlaste survel lahtiütlemisel loobusid Albaania kommunistid nõudmistest Jugoslaaviale loovutada [[Kosovo]] pärast sõda Albaaniale. Jaanuaris 1945 sõlmisid kaks valitsust lepingu Kosovo kui Jugoslaavia [[autonoomia|autonoomse]] provintsi loomiseks. Varsti pärast seda sai Jugoslaaviast esimene riik, kes tunnistas Albaania ajutist valitsust.
 
Juulis 1946 sõlmisid Jugoslaavia ja Albaania sõpruse ja koostöölepingu, millele järgnes kiiresti rida tehnilisi ja majanduskokkuleppeid, mis panid aluse Albaania ja Jugoslaavia majanduste integreerimiseks. Lepingud võimaldasid koordineerida mõlema riigi majandusplaane, standardiseerida oma rahasüsteeme ning luua ühine hinnasüsteem ja [[tolliliit]]. Jugoslaavia–Albaania suhted olid nii lähedased, et [[serbohorvaadi keel]] muutus Albaania kõrgkoolides kohustuslikuks aineks.
 
[[Jugoslaavia Föderatiivne Rahvavabariik]] sõlmis sarnase sõpruslepingu [[Bulgaaria Rahvavabariik|Bulgaaria Rahvavabariigiga]]ga ning marssal [[Josip Broz Tito]] ja Bulgaaria [[Georgi Dimitrov]] kõnelesid plaanidest luua Balkani [[föderatsioon]], kuhu kuuluksid Albaania Sotsialistlik Rahvavabariik, Jugoslaavia Föderatiivne Rahvavabariik ja Bulgaaria Rahvavabariik. Jugoslaavia nõunikud valgusid Albaania valitsusasutustesse ja armee peakorterisse. [[Tirana]] vajas hädasti välisabi ja umbes 20 000 tonni Jugoslaavia teravilja aitasid näljahäda ära hoida. Albaania sai kohe pärast sõda ka ÜRO Abistamis- ja Taastamisadministratsioonilt 26,3 miljonit dollarit, kuid pidi investeeringu- ja arenguabis toetuma Jugoslaaviale.
 
Albaania–Jugoslaavia ühisfirmad loodi kaevandamiseks, raudtee ehitamiseks, nafta ja elektri tootmiseks ning väliskaubanduseks. Jugoslaavia investeeringud viisid suhkru rafineerimistehase[[rafineerimistehas]]e ehitamiseni Korçës, toidutöötlemistehase ehitamiseni [[Elbasan]]is, kanepivabriku ehitamiseni [[Rrogozhina]]s, kalakonservide tehase ehitamiseni [[Vlorë]]s ning trükikoja, telefonikeskjaama ja tekstiilivabriku ehitamiseni Tiranas. Jugoslaavlased tugevdasid Albaania majandust ka kolmekordse maailmaturu hinna maksmisega Albaania vase ja muude materjalide eest.
 
Kuid Albaania ja Jugoslaavia vahelised suhted kahanesid, kui albaanlased hakkasid kurtma, et jugoslaavlased maksavad liiga vähe Albaania toorainete eest ja kasutavad Albaaniat ühisfirmade kaudu ära. Lisaks otsisid albaanlased investeeringuid kergetööstuse ja naftatöötlemistehase arendamiseks, samas jugoslaavlased tahtsid, et albaanlased keskenduks põllumajandusele ja tooraine kaevandamisele. Albaania Majandusliku Planeerimise Komisjoni juht ja üks Hoxha liitlasi [[Nako Spiru]] muutus juhtivaks kriitikuks Jugoslaavia jõupingutuste suhtes saavutada majanduslik kontroll Albaania üle. Tito umbusaldas Hoxhat ja teisi intellektuaale[[intellektuaal]]e Albaania parteis ning püüdis Xoxe ja tema liitlaste kaudu neid kohalt tõugata.
 
1947. aastal tegutses Jugoslaavia Jugoslaavia-vastaste Albaania kommunistide, sealhulgas Hoxha ja Spiru vastu. Mais teatas Tirana 9 Rahvakogu liikme, kõik tuntud Jugoslaavia-vastased, vahistamisest, kohtuprotsessist ja süüdimõistmisest, süüdistatuna riigivastases tegevuses. Kuu aega hiljem süüdistas [[Jugoslaavia Kommunistlik Partei|Jugoslaavia Kommunistliku Partei]] Keskkomitee Hoxhat "sõltumatu" poliitika ajamises ja Albaania rahva Jugoslaavia vastu pööramises. Ilmselt püüdes osta toetust Albaania kommunistliku partei seest, suurendas Belgrad Tiranale antavat abi 40 miljoni dollarini, see summa moodustas 58% Albaania 1947. aasta riigieelarvest. Järgmisel aastal moodustas Jugoslaavia abi ligikaudu poole riigieelarvest. Kuid suhted halvenesid sügisel, kui Spiru komisjon töötas välja majanduskava, mis rõhutas isemajandamist, kergetööstust ja põllumajandust. Jugoslaavlased kurtsid kibedalt, ja kui Spiru sattus kriitika alla ja ei suutnud võita toetust kelleltki Albaania partei juhtkonnast, sooritas ta ensetapuenesetapu.
 
Albaania seisundi ebaolulisus kommunistlikus maailmas tuli selgelt esile, kui arenevad [[Ida-Euroopa]] riigid ei kutsunud Albaania parteid Kominformi[[Kominform]]i asutavale koosolekule septembris 1947. Hoopis Jugoslaavia esindas Albaaniat Kominformi kohtumistel. Kuigi Nõukogude Liit andis Albaaniale loa ehitada tekstiili- ja suhkruvabrikuid ning muid tehaseid ja pakkuda Albaaniale põllumajandus- ja tööstusmasinaid, ütles [[Jossif Stalin]] selle aja Jugoslaavia kommunistliku hierarhia kõrgele liikmele [[Milovan Đilas]]ile, et Jugoslaavia peaks Albaania "alla neelama".
 
Jugoslaavia-meelne fraktsioon evis otsustavat poliitilist võimu Albaanias ka 1948. aastal. Partei pleenumil[[pleenum]]il veebruaris ja märtsis hääletas kommunistlik juhtkond Albaania ja Jugoslaavia majanduste ja sõjaväe ühendamise poolt. Hoxha mõistis hukka isegi Spiru katse põrmustada Albaania–Jugoslaavia suhted. Partei [[poliitbüroo]] koosolekul järgmisel kuul tegi Xoxe Belgradile ahvatleva ettepaneku tunnistada Albaania Jugoslaavia seitsmendaks vabariigiks. Kuid kui Kominform 28. juunil Jugoslaavia välja viskas, tegi Albaania oma poliitikas Jugoslaavia suunal kiire kannapöörde. See liigutus päästis kindlasti Hoxha mahalaskmisest ja sama kindlasti hukutas Xoxe. Kolm päeva hiljem andis Tirana Jugoslaavia nõuandjatele Albaanias 48 tundi riigist lahkumiseks, tühistades kõik kahepoolsed majanduskokkulepped oma naabriga, ja käivitas virulentse Jugoslaavia-vastase propagandarünnaku, mis tegi Stalinist Albaania rahvuskangelase, Hoxhast sõdalase välisagressiooni vastu ja Titost imperialistliku koletise.
 
Albaaniast sai Nõukogude Liidu satelliit ja septembris 1948 astus Moskva samme kompenseerimaks Albaaniale Jugoslaavia abi kaotust. Üleminek osutus Albaaniale õnnistuseks, kuna Moskval oli rohkem pakkuda kui kõvasti vaevleval Belgradil. Tõsiasi, et Nõukogude Liidul ei olnud Albaaniaga ühist piiri, meeldis samuti Albaania režiimile, kuna see tegi Moskvale palju raskemaks Tiranale survet avaldada. Novembris, [[Albaania Tööpartei]] (endine Albaania kommunistlik partei nimetati ümber Stalini ettepanekul) esimesel kongressil süüdistas Hoxha riigi hädades Jugoslaaviat ja Xoxet. Hoxha tagandas Xoxe siseministri kohalt oktoobris, asendades ta Shehuga. Pärast salajast kohtumõistmist 1949. aasta mais Xoxe hukati. Järgnenud Tito-vastased puhastused Albaanias tõid kaasa partei keskkomitee 31 liikmest 14 liikme ja Rahvakogu 109 saadikust 32 saadiku likvideerimise. Kokkuvõttes viskas partei välja umbes 25% oma liikmeskonnast. Jugoslaavia vastas propaganda vasturünnakuga, katkestades oma sõpruslepingu Albaaniaga, ja tõmbas 1950. aastal oma diplomaatilise missiooni Tiranast välja.