Aino Kallas: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Heaporgand (arutelu | kaastöö) |
P link par (+masintoim) using AWB |
||
2. rida:
[[Pilt:Portrait of Aino Kallas.jpg||thumb|„Aino Kalda portree“, [[Konrad Mägi]], 1918, tušš paberil.]]
[[Pilt:Endine hotellihoone Elvas Kesk tänaval, kus elas Aino Kallas, 31. august 2013.jpg|pisi|Eestis viibides elas ja kirjutas Kallas sageli Elva hotellis, mis asub praegusel Kesk tänaval.]]
'''Aino Julia Maria Kallas''' (aastani [[1900]] '''Krohn''', pseudonüüm aastani [[1902]] '''A. Suonio'''; [[2. august]] [[1878]] [[Kiiskilä]] küla, [[Viiburi maavald]], [[Viiburi lään]] – [[9. november]] [[1956]] [[Helsingi]]) oli soome [[kirjanik]], [[esseist]] ja [[kriitik]].
Ta on kirjutanud [[luuletus]]i, [[novell]]e, [[romaan]]e ja [[näidend]]eid. Aastast [[1900]] oli ta abielus [[Oskar Kallas]]ega. Ta viibis palju Eestis ning kasutas oma loomingus sageli Eesti ainest.
== Perekondlik taust ==
12. rida:
=== Lapsepõlv ja noorpõlv ===
Lapsepõlve veetis Aino põhiliselt [[
Juba noorena kirjutas Aino luuletusi ja novelle, mis kujutasid romantilist armastust. Ta avaldas kolm kogu – luulekogu "Lauluja ja balladeja" (1897), novellikogu "Kuloa ja kevättä" (1899) ja "Kirsti". Kuigi tema varajased teosed jäävad hilisemate kõrval algaja katsetusteks, võib neilt leida ühisjooni tulevaste teostega, nagu proosa lühivormilisus ja naise valimine peategelaseks.<ref name="AK_358" >''Aleksis Kivestä Martti Merenmaahan'', lk 358</ref>
===Abielu ja kirjanikukarjäär===
Aastal [[1900]] abiellus ta eesti [[folklorist]]i, keelemehe ja hilisema diplomaadi [[Oskar Kallas|Oskar Philipp Kallas]]ega (1868–1946) ning lahkus kodumaalt. Aino Kallase isal oli omal ajal olnud Eestiga läbikäimist; ta oli käinud muu hulgas [[Tartu]]s ja kirjutanud isegi eesti keele grammatika.<ref name="AK_358" />
Abielupaar elas algul [[Peterburi]]s, kuid aastal 1903{{lisa viide}} või 1904{{lisa viide}} asusid nad elama [[Tartu]]sse. Aino Kallas huvitus kohe oma uue kodumaa elust ja ajaloost ning liitus [[Noor-Eesti]]ga.<ref name="AK_359">''Aleksis Kivestä Martti Merenmaahan'', lk 359</ref> Aastail 1903{{lisa viide}}–1918 tegutses Aino Kallas [[Tartu]]s, kus oli seotud [[Postimees|Postimehe]] ja [[Noor-Eesti]] tegemistega.
Alguses tundis Aino Kallas end võõral maal sügavalt juurtetuna ega tahtnud kirjutada Eesti ainesest. Kuid 1903 käis ta [[Saaremaa]]l [[Karja kihelkond|Karja kihelkonnas]] oma abikaasa onu kellamees Carl Allase juures. Too jutustas talle mälestusi teoorjuse aegadest ning rõhumisest eestlaste ajaloos.<ref name="AK_359"/> Varsti hakkas Kallas käsitlema Eesti ainest novellides, mis olid suunatud rõhumise vastu. Allas on prototüübiks novellis "Lukkari ja kirkkoherra". Kallase esimene kunstiliselt õnnestunud novellikogu oli "Meren takaa" (1. ja 2. osa, 1904–1905). Selles kogus, nagu ka novellis "[[Ants Raudjalg]]" kujutab Kallas realistlikult täpselt ja tõepäraselt tolleaegseid Eesti ühiskondlikke olusid.<ref name="AK_360">''Aleksis Kivestä Martti Merenmaahan'', lk 360.</ref>
27. rida:
Oskar Kallas nimetati 1918 Eesti saadikuks Helsingis.<ref name="AK_365">''Aleksis Kivestä Martti Merenmaahan'', lk 365.</ref> Aino Kallas on üks kirjanikest, kes on püüdnud luua silda eesti ja soome rahva vahele. Noor-Eesti võitles uusromantiliste suundade eest. Tema [[Lydia Koidula]] biograafia "Tähdenlento"' ja esseekogu "Nuori Viro" ning tõlgete kogumik "Merentakaisia lauluja" pärinevad tollest murranguajast. Ka novellikogu "Vieras veri" (1921) käsitleb Eesti ainest.<ref name="AK_361"/>
Aastad 1919–1922 veetis ta Helsingis, 1922–1934 [[London]]is, 1934–1944 [[Tallinn]]as.
Aastal [[1944]] emigreerus ta [[Rootsi]]. [[1953]] naasis Soome, kus elas surmani.
| |||