Julius Evola: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
8. rida:
Aastatel 1920—25 tegi '''Julius Evola''' läbi piinarikka vaimsete otsingute perioodi avastas enda jaosk budistliku teksti kui juhise — see oli “[[Majjhimanikâyo]]” — ja see kölas : “''See, kes peab kustumist kustumiseks, ja olles veendunud, et kustumine on kustumine, mõtleb kustumist, mõtleb kustumisest, mõtleb kustumisele, mõtleb, et mina kustun ja naudib kustumist, ei tunne — ma ütlen seda — kustumist''.”
Paraku sooritasid enesetapu, suutmata ühitada eksisteerimise [[absurd]]sust puhta vaimu [[loogika]]ga, kaks Evolale väga olulist inimest. Esimene [[Otto Weininger]], teine [[Carlo Michelstaedter]], keda '''Evola''' pidas oma õpetajaks. '''Evola''' oli alati käsitanud [[avangardist]]likku kunsti mitte kui saavutust, vaid kui kogemust, laskumist '''[[Mina]]''' sügavustesse, retke [[elemantaar]]sete jõudude [[infernaal]]sesse maailma. '''Evola''' saatuseks polnud [[avangardist]]likele positsioonidele jäänult rikastuda ja raugastuda. Tema mässu mõte oli teine kui[[ bohème’]]il ja [[progress]]iusklikel, vabaduse aseainega leppivatel nõrkadel vaimudel. [[Dadaist]]id ja ta sõber [[Tristan Tzara]] jäid oma [[mässukultus]]es vanaks ja ootasid
1920. aastatel kirjutas '''Evola''' mitu tuhat lehekülge filosoofilisi tekste ja haris enda pädevaks usundiloo, [[okultism]]i ja [[maagia]] tundjaks.
| |||