|
| selts = [[Araalialaadsed]] ''Apiales''
| sugukond = [[Araalialised]] ''Araliáceae''
| perekond = [[Luuderohi]] ''Luuderohi Hedera L.''
| liik = [[Harilik luuderohi]]
| binaarne = ''Hedera helix L.''
| binaarse_autor = [[L.]]
}}
[[Pilt:Hedera helix Sturm12001.jpg|pisi|paremal|Harilik luuderohi]]
'''Harilik luuderohi''' (''Hédera hélix'') on [[araalialised|araalialiste]] sugukonda kuuluv taimeliik; igihaljas ja köitjuurte abil roniv [[põõsas]], mis võimaldab tõusta väga kõrgetele puudele. ''Hédera'' – on luuderohu nimetus Vana-Roomas. ''Helssein'' – kr.kkreeka keeles "ronima, pöörlema".
OnHarilik luuderohi on tuntud ka rahvakeelsete nimetuste all nagu aknavääne, efei, jooksvarohi, taevatäht .<ref name="Urmas">Urmas Roht. "90 kodumaist puittaime", kirjastus: HUMA, 2011.</ref> .
Harilik luuderohi on Eestis arvatud [[II kategooria looduskaitse all olevad liigid Eestis|II kaitsekategooriasse]] (seisuga 2012).
==Levila==
Harilik luuderohi on levinud [[Euroopa|Euroopas]]s ( Kesk-ja Lõuna-Euroopas), [[Krimm|Krimmis]]is, [[Kaukaasia|Kaukaasias]]s, [[Põhja-Aafrika|Põhja-Aafrikas]]s, [[Aasia|Aasias]]a. Eestis esineb [[Saaremaa]] ja [[Hiiumaa]] lääneosas varjulistes ja niisketes segametsades .<ref name="Urmas" /> .
==Botaaniline iseloomustus==
[[Vars|Varred]] roomavad või puutüvedel ronivad lisajuurte abil. [[Leht|Lehed]] on nahkjad, igihaljad, vahelduvad, [[sõrmroodne|sõrmroodsed]], 4–10 cm pikad, munajad või 3–5-hõlmalised lihtlehed, terveservalised, pealt tumerohelised, alt kollakasrohelised, noored lehekesed on karvased. [[Õis|Õiteta]] vartel lehed on 3–5-[[hõlmaline|hõlmalised]], õitega vartel rombjad või ovaalsed, lõhestumata.<ref> Eichwald, K., Kask, M. "Eesti taimede määraja", Tallinn: Valgus, 1966.</ref>. [[Võrse|Võrsed]] kannavad haardjuuri. Õied on kollakasrohelised, väikesed, asuvad kerajates [[sarikas|sarikjates]] [[õisik|õisikutes]]utes. [[Vili|Viljad]] on herneterasuurused kerajad marjataolised, mustad marjad. Õitseb sügisel septembris, ja oktoobris, vili valmib aprillis, või mais. Eestis õitseb väga harva.<ref>E.Laas. "Dendroloogia", Valgus, 1986.</ref>
==Droog==
[[Droog|Droogina]]ina kasutatakse kuivatatud lehti. Lõhn on nõrk, taimele iseloomulik, veidi kopitanud. Maitse limajas, pisut ärritav ja mõrkjas .<ref name="Ain" />.
==Keemiline koostis==
Harilik luuderohi isaldabsaldab 2,5–6 % triterpenoidsed [[saponiin|saponiine]]e, millest peamine on hederageniini [[glükosiid]] hederakosiid C (kuni 5 %). Lisaks, sisaldab hederageniini glükosiidi α-hederiin ning oleanoolhappe glükosiide hederakosiid B-d ja β-hederiini. Teistest ainetest on luuderohu lehtede koostises on [[flavnoid|flavnoidid]]id, [[alakoloid|alkoloidid]]id, [[polüatsetüleen]]id (falkarinoon, falkarinool), [[steroid|steroidid]]id, [[orgaanilised happed]], [[eeterlik õli]], [[polüsahhariid]]id. [[Seeme|Seemnetes]] aga on [[rasvõli]].<ref> Ain Raal. "Maailma ravimtaimede entsüklopeedia“entsüklopeedia", Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2010.</ref> .
==Toimed ja kasutusalad==
Arsti järelvalve all kasutatakse lehti köhaärrituse ja röga ummistunud bronhide raviks, samuti kerge valu vaigistina. Rahvameditsiinis on luuderohi tuntud luuvalude leevendajana ja ekseemi arstimina <ref name="Urmas" /> .
Seda kasvatatakse ka dekoratiivtaimena aedades (ronitaimena müüridel ja majaseintel), kasvuhoonetes, eluruumides. Iluaedades on teda kasvatatud juba antiikajal. Luuderohi on [[Antiik-Kreeka]]s seotud religioossete tavadega, sest see on pühendatud veinijumal [[Dionysos]]ele. Sageli võib lõunamaiste vanade kõrtside ustel kohata sisseraiutud luuderohu kujutist.<ref> [http://bio.edu.ee/taimed/general/oistaim.html]</ref> .
==Hoiatused==
Värsked lehed ja nende mahl võivad põhjustada allergilist kontaktdermatiiti. Marjad on mürgised, nende söömine tekitab kõhuvalu ja oksendamist .<ref name="Ain" />.
== Viited ==
{{viited}}
==Välislingid==
{{eElurikkus|18977}}
| 