Esimene Läti ärkamisaeg: erinevus redaktsioonide vahel

'''Esimene Läti ärkamisaeg''' ([[läti keel]]es ''Pirmā atmoda'') oli esimene rahvusliku ärkamise periood 1850.–1880.ndatel aastatel, kui [[noorlätlased]] toetasid [[läti keeltkeel]]t ja [[Läti kultuur|kultuuri]] ning astusid vastu baltisaksa paruunide vastuparunidele.

Ühiskonnaliikumise esimesed tunnused ilmusid juba 18. sajandil, kui lätlased said esimest kogemust kirikuliikumisel (1729-18611729–1861). Üks selle liikumise esindajatest oli saksa luuletaja ja kirjanik [[Johann Gottfried von Herder]], kes töötas aastatel [[1764]]–[[1769]] [[Riia]]s pastori ja õpetajana. Läti rahvuskultuuriga tutvudes oli von Herder vaimustunud ja üllatunud Läti [[Daina|rahvalaule]] mitmekesisust.

Noorlaste liikumine oli tekkinud [[19. sajand]]i viiekümnendatel aastatel kui [[Tartu Ülikool]]i õppis umbes 30 lätlast. Nende hulgas oli inimesed, kes oli olnud saksastamise surve vastu. Üks nendest oli Krišjānis Valdemārs, kes hakkas korraldama [[Tartu]]s Läti õhtuid. Temaga ühinesid 10-1310–13 mõttekaaslast, kõigepealt Juris Alunāns ja Krišjānis Barons.