Omadussõna: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
|||
1. rida:
'''
==
Adjektiivid jagunevad morfoloogiliselt käänduvateks ja käändumatuteks (viimased on käändekategooria seisukohalt vaegsed) ning kompareeruvateks ja kompareerumatuteks (komparatsioonikategooria seisukohalt vaegsed e [[vaegomadussõna]]d). Vormiliselt saab võrdlusastmeid moodustada kõigist omadussõnadest, v.a vaegomadussõnad.
Tähenduse tõttu vaegvõrdelised on järgmised sõnad:
* kus omaduse ülim määr on sisuliselt väljendatud juba algvõrdevormis, nt ''ülienergiline, uhiuus, tulikuum, teemantkõva, läbimärg, tibatilluke'' jt;
* pool-, mitte-algulised adjektiivid, nt ''poolkuiv, mitteadekvaatne'';
* aega märkivad omadussõnad, nt ''pühadeaegne, esmakordne, praegune, tänane'' jt;
* täpset mõõtu, määra märkivad adjektiivid, nt ''neljakilone, kaheaastane, kuusnurkne'';
* omadussõnad, mis kätkevad endas võrdlust, nt ''kivikõva, surmtõsine, majakõrgune'';
* ''jas''-liitelised adjektiivid, nt ''niitjas, kausjas'';
* konkreetset (valmistamis)materjali märkivad omadussõnad, nt ''vaskne, kuldne'';
* kui ''tu''-liide märgib konkreetse omaduse puudumist, nt ''sabatu''. Abstraktse omaduse puudumist väljendava ''-tu'' puhul saab kompareerida, nt ''tulutu – tulutum – tulutuim''.
Leidub ka käändekategooria suhtes vaegseid omadussõnu, mis esinevad lauses täiendina, kuid ei ühildu oma põhisõnaga:
* [[omastav kääne|omastavalised]] sõnakujud, millel vastavas tähenduses muud käändevormid puuduvad, nt ''romaani keeled, luteri kirik, katoliku usk, kulla sõber'';
* [[liitsõna]]lised sõnakujud, mille lõpposis on [[osastav kääne|osastavaline]] ''-karva, -laadi, -võitu, -ohtu, -verd, -värki'' ja millel liitsõnalisena vastavas tähenduses muus käändes vormid puuduvad, nt ''plikaohtu tüdruk, isevärki mõte, kehvavõitu kõhutäis, täisverd loomeinimene''. Need on nn laadifraasid (Viitso);
* sõnakujud, mis ei seostu ühegi muu sõna omastava ega osastavaga, nt ''eri asjad, ise asjaajamine, väärt mõtted, auväärt iga'';
* sõnakujud, mis seostuvad muutuvate nimi- või omadussõnadega, kuid millel teatud tekstiümbruses käändelised muuted puuduvad, nad ei ühildu, nt ''sula lumest, mäda õunal, täis kõhust''.
* osa adjektiividena käituvaid sõnavorme ühildub oma põhisõnaga üksnes kindlatel süntaktilistel tingimustel, nt vrd [[eestäiend|ees-]] ja [[järeltäiend]]ilist kasutust ''loetud raamatutest vs. raamatutest, loetutest möödunud aastal''. <ref name="Sõnaliigi õppevahend"/>
==Omadussõna kokkupuutealad teiste sõnaliikidega==
===Omadussõna ja nimisõna===
Keele väljendusvõimalused rikastuvad selle arvel, et algselt ühte sõnaliiki kuuluvat sõna hakatakse kasutama teise funktsioonis. Selliste nihete kõige iseloomulikumad näited on omadussõna kasutamisest nimisõna funktsioonis: ''ainurakne'', ''haige'', ''hakkaja'', ''punane'', ''armas'', ''blond'', ''tumm''. Võimalik on ka vastupidine protsess, s.t nimisõna kasutamine omadussõna funktsioonis, nt ''siga inimene'', ''koer poiss'', ''pull lugu'', ''sant värk'', ''jama etendus''.
Sõnaliigi määratlemisel võivad probleeme tekitada nn käändumatud e vaegomadussõnad. Need on omadussõnad, mis väljendavad omadust ja esinevad lauses täiendina, kuid millel pole morfoloogilisi vorme ja seetõttu ei ühildu need põhisõnaga nagu tavalised omadussõnad. Need on enamjaolt kas mingid omadust väljendavad kivinenud sõnakujud ('''''katoliku''' usk'', '''''kulla''' mees'') või [[pärisnimi|pärisnime]] omastava käände vormid, mida on hakatud kokkuleppeliselt (alates 1919. aastast) väikese tähega kirjutama ('''''prantsuse''' kirjandus'').
Praegune soovituslik suund on kohanimede puhul eelistada taas taas suurtähelist kuju (v.a keelte ja rahvuste või hõimude nimetused), nt ''soome keel'', ''Rootsi hokimeeskond'', ''Kuuba sigar'', ''Hiina restoran'', ''luteri usk'' jt. Suurtähelised kujud tuleks lugeda nimisõnaks, väiketäheliste puhul võimalik kahetine tõlgendus (omadussõna/nimisõna). <ref name="Sõnaliigi õppevahend"/>
===Omadussõna ja määrsõna===
Käändumatute omadussõnade puhul tekib piiritlemise küsimus määrsõnadega. Vahetegemine sõltub ennekõike konkreetsest kontekstist, vrd ''töö tehti '''tipp-topp''''' (kuidas?), '''''tipp-topp''' töö'' (missugune?). Vrd ka lauseid ''Valgus heitis '''''isemoodi''''' helke'' (''isemoodi'' = omadussõna) ja ''Ta teeb kõike'' '''''isemoodi''''' (''isemoodi'' = määrsõna). Selline vahetegemine sõltub sõna positsioonist lauses ja tema lauseliikmelisusest. Täiendi ja öeldistäitena esineb enamasti omadussõna, kui aga sõna esineb lauses [[määrus]]ena, on tegemist määrsõnaga.
Probleemsed on ka tugevaastmelise [[seesütlev kääne|seesütlevaga]] sõnad – ''loppis, rikkis, lontis, längus, turris'' jt. Nt ''Auto on '''rikkis''''' (küsimustada saab seda ''missugune?'', mitte ''kuidas?'' või ''kus?'' küsimuse abil, sest vastavat käändsõna pole enam keeles olemas). Kui seda tüüpi seisundisõnad esinevad täiendi või öeldistäitena, siis võiks need lugeda omadussõnadeks, nt '''''lokkis''' juuksed, '''sompus''' ilm, '''kissis''' silmad''. Kui need laiendavad aga [[tegusõna]], tuleks need lugeda määrsõnadeks, nt vrd ''Ta nägu püsis kogu päeva '''loppis''''' (adv). ''Ta '''loppis''''' (adj) ''nägu tõmbas kogu päeva tähelepanu''. Need on sõnad, mis on [[täiendifraas]]ides kaotanud oma kunagise adverbilisuse ehk [[verb]]i juurde kuulumise.
Probleeme võivad põhjustada ka liitsõnad, mille põhisõnaks on ''-karva, -ohtu, -väärt, -võitu, -värki''. Neid ei saa käänata ega võrrelda, seega puuduvad neil prototüüpsed adjektiivide morfoloogilised omadused, ent samal ajal on nad siiski omadussõnad, mis on peaaegu kaotanud oma esialgse leksikaalse tähenduse. <ref name="Sõnaliigi õppevahend"/>
===Omadussõna ja tegusõna===
Probleeme on [[olevik (keeleteadus)|oleviku]] ja [[minevik (keeleteadus)|mineviku]] [[kesksõna]]dega (''v-, tav-, nud- ja tud-''). Mõlemat tüüpi kesksõnu kasutatakse täiendina, kuigi tundub, et ''-nud'' ja ''-tud'' on tegusõnalisuse rohkem säilitanud kui oleviku kesksõnad, nt '''''lugev''''' (missugune?) ''laps, '''loetav''''' (missugune?) ''raamat''. Sama ka ''mata''-vormiga, nt ''tegemata töödest, lugemata raamat''. Need kuuluvad verbivormistikus käändeliste vormide hulka. Oleviku kesksõna on ühtaegu nii verbi käändeline vorm kui ka omadussõna, millel on olemas omadussõna omadused: ta käändub, tal on olemas võrdlusastmed ja ta esineb lauses täiendi või öeldistäite rollis ('''''loetav''' raamat, '''loetavat''' raamatut, '''loetavasse''' raamatusse; '''loetavaim''' raamat''). Nt samalaadne ka '''''haukuja''' koer'', kus ''haukuja'' on omadussõna. Verbi kasuks räägib kesksõnade puhul see, et neid saab laiendada adverbidega, mis verbi laienditena on säilitanud esialgse seose, nt ''kiiresti '''jooksev''' poiss''. Samas on mõeldav ka omadussõnadeks analüüsimine, kui arvestada nende sõnade funktsiooni lauses. <ref name="Sõnaliigi õppevahend"/>
===Omadussõna ja [[hüüdsõna]]===
Piirialal paiknevad juhtumid, kus traditsiooniline hüüdsõna (=muutumatu sõna) saab lauses omadussõnalise kasutuse, nt ''liivale jäid '''liipa-lääpa''' jäljed'' või '''''uih-aih''' mõtted''. <ref name="Sõnaliigi õppevahend"/>
===Omadussõna ja asesõna===
Vastandus puudutab eelkõige üksiksõnu, nt sõna ''eri'' peetakse adjektiiviks, ''kogu, terve'' aga pronoomeniteks (määratlevad, viidates nimisõnale, mida tahetakse esile tõsta. Nt ''Ta on sõber '''kogu''' eluks. Sain hea tuju '''terveks''' päevaks.''). Näiteks võiks tuua ka ''oma'', mis tavaliselt on asesõna, ent tähenduses ‘tuttav, omane; iseloomulik; isiklik’ esineb omadussõnana. Näiteks: ''Ta oli juba '''oma''' inimene. Iga asi tuleb '''omal''' ajal. Kas sul '''oma''' arvamust polegi?''
Ka asesõnal ''ise'' võib tähenduses ‘erinev, teistsugune’ olla adjektiivne kasutussfäär. Nt ''Ta räägib iga kord '''ise''' juttu.''
''sugune-''lõpulised sõnad loetakse omadussõnadeks, sest ''-ne'' on omadussõnaliide.
<ref name="Sõnaliigi õppevahend"/>
===Omadussõna ja [[arvsõna]]===
Omadussõnadeks tuleks lugeda arvsõnadest ''ne-''liite abil tuletatud sõnad, nt ''seitsmene, kahene, tuhandene''. Omadussõnana võib esineda ka teine tähenduses ‘teistsugune’, nt ''Kõik oli siis '''teine'''''. <ref name="Sõnaliigi õppevahend"/>
==Kirjandus==
* Erelt, Mati; Erelt, Tiiu; Ross, Kristiina, Eesti keele käsiraamat. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2007.
* Erelt, Mati; Kasik, Reet; Metslang, Helle; Rajandi, Henno; Ross, Kristiina; Saari, Henn; Tael, Kaja; Vare, Silvi, Eesti keele grammatika I. Morfoloogia. Sõnamoodustus. Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituut, 1995.
* Erelt, Mati, Ebamäärasusest sõnade liigitamisel. – Keel ja Kirjandus 1977, 9, 525–528.
* Hallap, Valmen, Sõnaliikide piirimailt. – Keel ja Kirjandus 1984, 1, 30–40.
* Hallap, Valmen, Omastava käände, vaegkäändsõnade ja määrsõnade vahekorrast. – Keel ja Kirjandus 1986, 4, 199–208.
* Viitso, Tiit-Rein, Sõna sõnaliikidest. – Keel ja Kirjandus 1977, 9, 529–535.
* Viitso, Tiit-Rein, Nn vaegomadussõna ja selle taust. – Keel ja Kirjandus 2007, 11, 878–887.
==Viited==
{{viited}}
==Välislingid==
*[http://www.eki.ee/books/ekk07/ Eesti keele käsiraamat]
*[http://dspace.ut.ee/handle/10062/29448 Eesti keele grammatika 1. Morfoloogia. Sõnamoodustus]
*[http://dspace.ut.ee/handle/10062/29437 Eesti keele grammatika 2. Süntaks. Lisa: kiri]
==Vaata ka==
| |||