Olav II Haraldsson: erinevus redaktsioonide vahel

Vastuolude tõttu riigis kehtestatud ristiusu vastastega oli ta sunnitud põgenema. Oma viimase aasta veetis ta oma[[Kiievi suurvürst]]i [[Jaroslav Tark|Jaroslav Targa]] juures [[Kiiev]]is. See linn oli selleks ajaks kasvanud [[Ida-Euroopa]] vaimseks keskuseks, kus [[teoloogia]] ja [[filosoofia]], [[klooster|kloostrid]] ja [[kunst]] õitsesid.

[[Heimskringla]] kirjelduse kohaselt [[1030]]. aastal pöördus ta liidus [[Rootsi kuningas|Rootsi kuninga]] ([[1022]]–[[1050]]) [[Anund Jakob]]iga tagasi Norrasse, et uuesti võimule tulla. [[29. juuli]]l toimus [[Stiklestad]]is otsustav lahing, norra paganatest-talupoegadest ja taanlastest väega. Vähemuses ja allasurutuna oma vastaste poolt, kuningas langes. Tema keha toimetati sealt ära, et see sängitada mulda liivamadalikule Nidarosi linna (praegune [[Trondheim]]), kus [[Nidarosi katedraal]] praegu seisab.

Peagi hakkasid toimuma imepärased asjad. Näiteks oli päikesevarjutus kohe seostatud lahinguga, kandes justkui Taeva vihast sõnumit ja tähendust, et [[Stiklestad]] oli [[Kolgata]] varju all, kui oli „pimedus keset päeva“. Kuuldused kuninga ootamatust paranemisest olid ohjeldamatud. Üks huvitavamaid lugusid oli mehest, [[Hålogaland]]i ülikust [[Tore Hund]]ist, kes kuninga tappis. Tema vigastatud käsi olevat paranenud pärast seda, kui kuninga veri sellele tilkus, põhjustades meest muutma tema suunda. Otsides lunastust, pöördus ta palverännakule [[Jeruusalemm]]a.