Kõrgem Kunstikool Pallas (1919–1940): erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
→Nimetused: rööpnimi |
Resümee puudub |
||
1. rida:
<!--[[Pilt:Kunstikool "Pallas" Kalevi ja Riia t nurgal. 1937.jpg|pisi|Kõrgem Kunstikool "Pallas" Kalevi ja Riia tänava nurgal. 1937]] NB! Pilt on kustutatud Commonsist-->
'''Kunstiühingu "Pallas" kunstikool''', [[1924]]. aastast '''Kõrgem Kunstikool "Pallas"''', oli [[Pallas|kunstiühingu "
==Kunstiühingu "Pallas" kunstikool 1919–1921==
▲'''Kõrgem Kunstikool "Pallas"''' oli kunstiühingu "[[Pallas]]" poolt [[1919]]. aastal asutatud [[kunstikool]].
Kunstiühingu "Pallas" kunstikooli asutamise mõtte taga olid kunstnikud [[Konrad Mägi]], [[Ado Vabbe]] ning [[Anton Starkopf]]. [[17. august]]il 1919 pöördus kunstiühingu "Pallas" esimees [[Aleksander Tassa]] haridusministri poole kirjaga, milles esitas Konrad Mäe ja Anton Starkopfi poolt koostatud kava asutada esialgu skulptuuri-, joonistamis- ja maaliateljeed, millele hiljem oleks lisandunud graafikaateljee.<ref name="Nurk">Tiina Nurk. ''Kõrgem Kunstikool "Pallas" 1919-1940''. (2., täiendatud ja parandatud trükk) Tallinn: Tänapäev, 2004, lk 16.</ref> Vastuseks teatas haridusministeerium, et eraalgatusel tekkinud õppeasutust on võimalik toetada ainult siis, kui õppeasutus on juba olemas.<ref>Ibid., lk 17.</ref> Augusti lõpus avaldati ajakirjanduses teade, et kunstiühing "Pallas" avab Tartus ateljeed maali, joonistamise, graafika ja skulptuuri õppimiseks. Kool alustas tööd vabaateljee tüüpi õppeasutusena [[1. oktoober|1. oktoobril]] [[1919]], mil peaaegu oma tegevuse lõpetanud [[Lõuna-Eesti Kunstikaitse Toimkond|Lõuna-Eesti Kunstikaitse Toimkonna]] ruumidesse [[Lossi tänav (Tartu)|Lossi tänav]] 3 kogunesid esimesed õppida soovijad. [[8. oktoober|8. oktoobriks]] oli õppetööle registreerunud üle 40 õpilase, tegelikult asus tööle 23 õpilast.<ref>Ibid., lk 18.</ref><ref name="Eesti kunsti ajalugu 5">''Eesti kunsti ajalugu 5''. Eesti Kunstiakadeemia, 2010.</ref> [[23. oktoober|23. oktoobril]] palus kunstiühing "Pallas" Tartu linna haridusosakonda registreerida kool [[Haridusministeerium]]is nimetuse all "Kunstiühingu Pallase kunstikool".<ref name="Nurk2">Tiina Nurk. Op. cit., lk 19.</ref> Pärast kooli põhikirja kinnitamist haridusminister [[Konstantin Treffner]]i poolt [[31. märts]]il [[1920]] registreeriti see Haridusministeeriumis [[13. jaanuar]]il [[1921]] erakoolina nimetuse all "Kunstiühingu "Pallas" kunstikool".<ref>Ibid., lk 20.</ref>
Kooli võisid astuda mõlemast soost isikud vanaduse ja hariduse peale vaatamata, niisamuti ei tehtud kitsendusi erialase ettevalmistuse suhtes. Kuna kindlat õppekava polnud, võimaldas ateljeesüsteem õpilasi igal ajal vastu võtta. Ka õppeaeg ei olnud esialgu piiritletud, vaid sõltus õpilase andekusest ja arenemisvõimest.
Õppetöö oli jaotatud ateljeede ja loengute vahel. Esimesed õpilased olid kõik juba varem kunsti õppinud ning seepärast põhikirjas ette nähtud joonistamise ja maalimise üldklassi ei avatud ja tööd alustati kohe ateljeede tasemel. Koolis tegutsesid kaks ateljeed, kus tegeleti akti, portree ja natüürmordi joonistamise ja maalimisega ning graafikaga – peamiselt sule-, pintsli- ja pliiatsijoonistuse, mõnevõrra ka linoollõikega.<ref>Ibid., lk 24.</ref> Vastavalt vabaateljee tüüpi kooli iseloomule käisid mõlema ateljee tööd jälgimas Konrad Mägi ja Ado Vabbe – kindlat ühe või teise õppejõu ateljeed veel ei olnud. Konrad Mägi õpetas peamiselt akti ja portreed, Ado Vabbe natüürmorti ja graafikat.<ref>Ibid., lk 27.</ref> Skulptuuriateljeega töötasid Anton Starkopf, kes õpetas skulptuuritehnikaid ja kompositsiooni ja 1920. aasta algusest lisandunud [[Voldemar Mellik]], kes õpetas joonistamist ja modelleerimist. Kultuuriajaloost pidas loenguid [[Hendrik Sepp]] [[Tartu Ülikool]]ist, [[kunstiajalugu|kunstiajaloost]] rääkisid [[Julius Genss]] ning [[Eduard Tassa]]<ref name="Eesti kunsti ajalugu 5" />. Kunsti- ja kirjandusalaseid teadmisi said õpilased ka kunstiühingu "Pallas" loengutel. Õpilaste poolaasta töö tulemusi tutvustati iga semestri lõpus korraldatud õpilastööde näitustel.
==Kunstiühingu "Pallas" kunstikool 1921–1924==
Ajavahemik [[1921]]. aasta [[semester|sügissemestrist]] kuni [[1924]]. aasta kevadsemestrini tähistab uut etappi "Pallase" kunstikooli arengus. Ateljeetüüpi kunstikooli võimalused olid end ammendanud ja õppetöö korraldati ümber. Elu nõudis reeglipärase õppetööga kunstikooli, kus oleksid saanud õppida ja täielikku kunstiharidust omandada ka algajad.<ref>Ibid., lk 41.</ref> Avati ettevalmistusklass ja üldklass ning alles nende läbimise järel sai liituda ateljeega. Töötanud kolm aastat ateljees, jõudis õpilane edukuse korral meistriateljeesse, mis lõpetas koolikursuse.<ref name="Eesti kunsti ajalugu 5" />
1921. aastal alustas kooli juures tööd joonistusõpetajate ettevalmistuskursus, mida hakkas rahaliselt toetama ka [[Haridusministeerium]]. Õpetajaskonnaga liitusid tuntud kunstnikud [[Nikolai Triik]], [[Villem Ormisson]], [[Jaan Vahtra]] ning hiljem ka [[Peet Aren]] ning [[Rudolf Paris]]. Kunstiajaloo loenguid hakkas pidama [[Voldemar Vaga]]. Lisandus ka graafikaateljee, mida kutsuti juhtima [[Georg Kind]] [[Dresden]]ist. [[1923]]. aastal vahetas Kindi välja [[Magnus Zeller]].<ref name="Eesti kunsti ajalugu 5" /> Erinevalt varasemast allutati iga ateljee ühele õppejõule, mistõttu hakkasid ateljeed omandama kindlat eripära vastavalt õpetaja loomingulaadile ja pedagoogilistele põhimõtetele. 1921./[[1922]]. õppeaasta sügissemestril töötas Nikolai Triik natüürmordi ja akti alal ajutiselt välismaale sõitnud Konrad Mäe ateljees, Ado Vabbe akti, portree ja kompositsiooni alal teises maaliateljees. Kevadsemestril loobus Triik natüürmordimaalist, kuna see läks vastloodud üldklassi kavasse, ja õpetas portree- ja aktimaali. Konrad Mäe tagasijõudmine välismaalt 1922. aasta sügissuvel lisas maaliateljeedele kolmanda erialana maastiku- ja natüürmordimaali. Vabbe ateljees hakati lisaks varasemale tegelema ka dekoratsioonimaaliga, põhjuseks dekoratsioonikunstnike puudus teatrites.<ref>Ibid., lk 47.</ref>
Oluliseks muudatuseks oli uute ruumide saamine koolile endises linna haiglas [[Kaluri tänav (Tartu)|Kalamehe tänav]] 14. [[19. september|19. septembrist]] 1921 käis õppetöö juba uutes ruumides, mis olid küll esialgu remontimata, kuid siiski palju odavamad ja valgemad, kui Lossi tänaval. Avaramad ruumiolud võimaldasid rohkem õpilasi vastu võtta: kui 1919. aastal alustati paarikümne õpilasega ja 1920. aastal oli õpilasi kuuekümne ümber, siis 1921. aasta sügisel oli juba üle kaheksakümne õpilase.<ref>Ibid., lk 43.</ref> Siiski pakkusid uued ruumid vaid ajutist leevendust ruumikitsikusele, pealegi tuli maja jagada Tartu linna tervishoiuosakonna ja elukorteritega. [[1922]]. aasta lõpul jõuti järeldusele, et parim lahendus koolile oleks oma maja ostmine. Sobiv maja oli müüa aadressil [[Kalevi tänav|Karlova tänav]] 2. Linnavalitsuse laenuga omandatud maja anti kunstikoolile lepingu alusel tasuta kasutada. [[1923]]. aasta augustis koliti uude majja ja "Pallase" ruumidesse Kalamehe tänaval asus Naisühingu Käsitöökool.<ref>Ibid., lk 58.</ref>
1922. aasta sügisel tuli mõte muuta kooli põhikirja nii, et see sarnaneks kõrgema kooli põhikirjale. Parandatud kujul esitatigi see kinnitamiseks Haridusministeeriumile. [[16. jaanuar]]il [[1923]] kinnitatud põhikirja järgi oli kunstikool "Pallas" kõrgem kool, kooli sisseastujatelt nõuti keskkooliharidust.<ref>Ibid., lk 71.</ref>
[[1924]]. aasta alguses õppis koolis 124 õpilast. Kolmest ateljeest oli kujunenud kindla programmiga kool ettevalmistusklassi, üldklassi, kolme maaliateljee, graafikaateljee ja skulptuuriateljeega. Neile lisandusid 1923./1924. õppeaastal veel meisterateljeed. Praktilise töö kõrval läbisid õpilased teoreetiliste ainete kursuse.
[[3. november|3. novembril]] [[1924]] registreeriti kunstikool "Pallas" kõrgemaks õppeasutuseks. Seega tekkis Eestis esimest korda kõrgema kunstihariduse saamise võimalus.
Kõrgema kunstikoolina säilitas "Pallas" algusaastatel väljakujunenud õppesüsteemi: ettevalmistava astmena alg-, üld- ja maaliklassi, spetsialiseerumise ateljeedes ja kooli lõpetamise meisterateljeega. Endiselt jätkas tegevust ka keskkooli joonistusõpetajate ettevalmistuskursus.<ref>Ibid., lk 77.</ref> Põhikiri võimaldas kooli pääseda vabakuulajatena ka neil, kellel puudus keskharidus, kui nad avaldasid silmapaistvat andekust; kuid kunstikooli lõpetada või joonistusõpetaja kutse omandada said ainult keskkooliharidusega isikud.<ref>Ibid., lk 117.</ref>
Ametlikke dokumente Pallase likvideerimise kohta ei ole, on reorganiseerimisdokumendid. Sõja ajal õppetegevus lühikeseks ajaks peatati. Korduvalt muudeti haridusstaatust, alluvussuhteid ja nime. Mainekas Pallase-uurija [[Tiina Nurk]] peab Pallase lõpuaastaks 1940. aastat<ref>Tiina Nurk. ''Kõrgem Kunstikool Pallas 1919 - 1940''. Tallinn: Tänapäev, 2004.</ref>. Mitmed autorid on pakkunud selleks [[1951]]. aastat, mil likvideeriti [[Tartu Riiklik Kunstiinstituut]] ja kogu kujutava kunsti alane kõrgharidus koondati Tallinna (vt [[EKA|Eesti NSV Riiklik Kunstiinstituut]]). ▼
"Pallase" lennud ei olnud suured, keskmiselt viis inimest. Kõige väiksem lend oli 1930. aastal – üks lõpetaja, kõige arvukam 1939. aastal – üheksa. Aastatel 1924–1930 lõpetas "Pallase" 25 noort kunstnikku ja aastatel 1931–1940 54.<ref>Ibid., lk 185.</ref> (1943. aastal lisandus veel 11 lõpetajat.)<ref>Ibid., lk 222.</ref> Ühtekokku lõpetas aastatel 1924–1940 "Pallase" 79 noort kunstnikku, neist täieliku kursuse 64 ja ainult praktilise osa 15. Kõige enam oli lõpetajate seas maalijaid – 54, skulptoritena lõpetas 15 ja graafikutena 10 inimest.
Pallase kunstikooli hoone hävis [[Teine maailmasõda|Teises maailmasõjas]]. Säilisid vaid keldrikorrusel olnud esemed.<ref name="AB, 1945" /> Põlenud Pallasest päästetud skulptuuritarbed, ahjud ja muu kasutamiskõlblik viidi [[korporatsioon Ugala]] ruumidesse, kus 1. novembril [[1944]] avati [[Tartu Riiklik Kunstiinstituut]].<ref name="AB, 1945" />▼
Ametlik õppeaeg "Pallases" oli kuus aastat. Keskmiseks õpingute kestuseks "Pallases" kujunes siiski 7 ⅓ aastat. Paljude õppeaeg venis kümne aasta piiridesse. Meesõpilastel langes õpingute aega ka sundaja teenimine kaitseväes. Mitmed õpilased, näiteks [[Karl Pärsimägi]], [[Rudolf Sepp]], [[Eduard Kutsar]] jt, pidid ajutiselt katkestama, et õpinguteks raha teenida. Kuid oli ka neid, kes lõpetasid "Pallase" ettenähtud kuue aastaga, andekamad – näiteks [[Elmar Kits]], [[Richard Kaljo]], [[Erik Haamer]] jt – vähemagagi. Oli neidki, kellel jäi koolitee pooleli. Sageli oli põhjuseks vähene andekus või siis majanduslikud raskused. Ateljeedes ei kiirustatud lõpetamisega, samuti meisterateljees. Õpetajate nõukogu kaalus iga meisterateljee õpilast, enne kui laskis kooli lõpetada. Lõpetajat püüti välja saata suutelisena elus läbi lüüa.<ref>Ibid., lk 185–186.</ref>
▲*1924–1940 Kõrgem Kunstikool Pallas
Õpetajaskond oli "Pallases" võrdlemisi püsiv. Kooli juhatajaks ja õppejõududeks võisid põhikirja järgi olla isikud, kelle tehnilised võimed ja teoreetilised teadmised olid avalikult kindlaks tehtud ja kes pedagooglise töö kõrval tegutsesid kestvalt oma erialal. Õppejõud pidi olema eelkõige hea kunstnik, alles seejärel hea pedagoog. Kõik õppejõud kuulusid kooli õpetajate nõukogusse (pärast 1934. aasta põhimääruse kinnitamist kunstinõukokku), kes vastutas õppetöö sisulise külje ja kõigi õpilastega seotud küsimuste, nagu õppemaksust vabastamise, stipendiumite ja abirahade määramise, korrarikkumise, üleviimise klassist klassi või ateljeesse, samuti meisterateljeesse määramise ja lõpetamise eest. 1920. aastatel oli õppejõude kuni kaheksa, 1930. aastatel, kui õpilaste arv kahanes, kuus.<ref>Ibid., lk 99–100.</ref> 1930. aastate teisel poolel asusid õpetajatena tööle juba oma kooli vilistlased: [[Aleksander Vardi]], [[Hando Mugasto]], [[Kaarel Liimand]], [[Arkadio Laigo]] ja [[Roman Vaher]]. Õppejõud olid kohustatud esinema Tartus näitustel vähemalt kord kahe aasta jooksul.<ref name="Eesti kunsti ajalugu 5" />
Pallase lõpetanutest moodustunud koolkond kujundas kogu Eesti 1930. aastate kunsti ilme ja lõi romantilise realismi traditsiooni, mille järelmõju kestis aastakümneid.▼
Nii nagu algusaastatel, jätkusid ka 1920. aastate teisel poolel õppejõudude välisreisid, milleks olid kooli eelarves ette nähtud vastavad summad. Konrad Mägi kasutas 1924. aastal talle määratud stipendiumi tervise parandamiseks välismaal. Voldemar Mellik käis 1925. aastal Saksamaal ja Prantsusmaal, Anton Starkopf 1926. aasta suvel Prantsusmaal, Ado Vabbe ja Rudolf Paris 1928. aasta suvel koos Saksamaal, Prantsusmaal ja Hispaanias, Jaan Vahtra 1929. aasta suvel Prantsusmaal ja Saksamaal. 1930. aastatel kooli eelarve õppejõudude välisreise enam ei võimaldanud, kuid mõnel puhul saadi reisitoetust siiski Kultuurkapitalist.<ref>Ibid., lk 114.</ref> 1934. aasta sügisel toimus kunstiühingu "Pallas" korraldamisel tutvumisreis Nõukogude Liitu. Koolist osalesid sellel kunstiajaloo lektor Voldemar Vaga, õpilased Rudolf Sepp ja Ernst Hallop ning tulevased õpetajad Kaarel Liimand, Hando Mugasto ja Juhan Nõmmik. Omal käel käisid mitmed õppejõud Pariisis: Kaarel Liimand 1937. aasta suvel, Aleksander Vardi sama aasta sügistalvel, Arkadio Laigo 1939. aasta suvel. Kõik nad tõid reisilt kaasa rohkesti muljeid ja kunstiteostes jäädvustatud linnavaateid Pariisi tänavailt ja Seine'i kaldapealseilt.<ref>Ibid., lk 114–115.</ref>
1924. aasta põhikiri oli koolitöö aluseks ligi kümme aastat. [[31. märts]]il [[1933]] kinnitas [[Vabariigi Valitsus]] kooli uue põhikirja. Õpetajate ametisse valimine läks õpetajate nõukogult kooli kuratooriumi kätte. Õpetajate protest ja võitlus kooli sisemise vabaduse eest jäeti tähele panemata. Sama aasta septembris täiendati Vabariigi Valitsuse nõudmisel põhikirja õpetajate haridust puudutava sättega. Selle kohaselt võisid kõrgema kunstikooli "Pallas" õppejõududeks olla vaid isikud, kes on lõpetanud mõne kõrgema kunstikooli. Ilma diplomita või lõputunnistuseta võis õppejõududeks valida vaid selliseid isikuid, kellel oli väljapaistvaid teeneid kujutava kunsti alal. "Pallase" uue põhikirja kinnitas [[19. september|19. septembril]] [[1934]] Konstantin Päts, kes oli pärast 1934. aasta märtsis toimunud riigipööret peaminister riigivanema ülesannetes.<ref>Ibid., lk 82.</ref>
[[1935]]. aastal kaaluti kooli kindlamat rahastamist silmas pidades "Pallase" muutmist riiklikuks kooliks või [[sihtasutus]]eks. Sama aasta sügisest hakkas riikliku kõrgema õppeasutusena töötama [[Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia|Tallinna Konservatoorium]]. Kahe kõrgema õppeasutuse riigistamine käis Eesti Vabariigil aga üle jõu ja "Pallas" jäi paratamatult kõrvale. [[1936]]. aasta sügisel asus kuratoorium kooli põhikirja sihtasutuse nõuetele vastavaks ümber töötama. Sihtasutuse seaduse järgi oleks sihtasutusele määratud kindel riiklik toetus. [[7. jaanuar]]il [[1937]] arutati asja kunstiühingu "Pallas" peakoosolekul ja otsustati kunstikool "Pallase" sihtasutuseks muutmise ettepanek [[Siseministeerium]]ile kinnitamiseks saata. Kooli juhatus asus vajalikke ettevalmistusi tegema. Riigi ja linna huvi puudumisel ilmselt asi aga soikus ja "Pallas" jätkas endiselt tegevust kunstikoolina.<ref>Ibid., lk 84–86.</ref>
[[1938]]. aasta alguses väljaantud "Eraõppeasutuste toetamise seadus" nägi ette eraõppeasutuste ülalpidajatele riigi eelarvest toetuse andmise õppejõudude palkadeks, ehituste püstitamiseks ning õppevahendite ja sisseseade muretsemiseks tingimusel, et toetuse saajad on sihtasutused ja nende juhtimisest võtab osa Haridusministeeriumi esindaja. Mittesihtasutustest eraõppeasutuste ülalpidajatele nägi seadus ette senise toetuse andmise lõpetamise, juhul, kui nad haridusministri poolt antud tähtajaks ei ole sihtasutusteks ümber kujundatud.<ref>Ibid., lk 87.</ref>
1938. aasta veebruaris sai teatavaks, et Haridusministeeriumis oli välja töötatud riikliku kõrgema kunstikooli, nn kunstiakadeemia, asutamise eelnõu. Loodavale õppeasutusele oli ette nähtud ka hoone ehitamine Tallinnas Merepuiesteel. "Pallas", keda ähvardas uutes tingimustes eraõppeasutusena riiklikust toetusest ilma jäämine, ei oleks üksnes õppemaksust saadava tulu ja juhuslike toetuste arvel majandades suutnud uue kooliga võistelda. Kuratoorium arutas olukorda ja pöördus Tartu linna koolivalitsuse poole ettepanekuga muuta "Pallas" linna kooliks.<ref>Ibid., lk 86–87.</ref>
Tartu linnavalitsus ei kiirustanud otsuse langetamisega. Haridusministrile saadetud märgukirjas toetas linnavalitsus mõtet, et "Pallase" ülalpidamiseks asutataks sihtasutus ning Haridusministeerium võtaks õppejõudude palgad riigi kanda. Niisamuti palus linnavalitsus haridusministrit võtta põhjalikule kaalumisele teise kõrgema kunstikooli asutamise vajaduse küsimus.<ref>Ibid., lk 88.</ref>
Kahe kõrgema kunstiõppeasutuse küsimus äratas üldsuse huvi ja leidis laialdast arutamist nii kunstiringkondades kui ka väljaspool.<ref>Veelkord kunstikool "Pallasest". Postimees, 17. märts 1938.</ref><ref>Alfred Vaga. Kunstide-akadeemiast. Postimees, 9. veebruar 1938.</ref>
Õnneks ei rutanud Vabariigi Valitsus uue eraõppeasutuste seaduse ellurakendamisega, "Pallas" sai ettenähtud toetuse ja kool jätkas tegevust senistel alustel.
==Kõrgema Kunstikooli "Pallas" likvideerimine==
[[17. juuni]]l [[1940]] [[Nõukogude okupatsioon Eestis (1940–1941)|okupeeris NSV Liit Eesti]] ning korraldas [[21. juuni]]l [[juunipööre|riigipöörde]]. [[6. august]]il liideti Eesti [[NSV Liit|Nõukogude Liiduga]]. Algas "kunstielu ümberkorraldamine nõukogulikel alustel". Augusti alguses likvideeriti kõik seni Eestis töötanud erakunstikoolid. [[21. august]]il 1940 otsustas presidendi kohusetäitja peaminister [[Johannes Vares]] asutada Tartus arvates [[1. september|1. septembrist]] riigi ülalpeetava kunstikooli nimetusega "Konrad Mäe nimeline Riigi Kõrgem Kunstikool". Uus kunstikool alustas tööd likvideerimise seaduse alusel ülevõetud varadega endise kunstikooli "Pallas" ruumides septembri lõpul.<ref name="Nurk2">Tiina Nurk. Op. cit., lk 253.</ref>
Nõukogude võimu poolt asutatud Konrad Mäe nimelise Riigi Kõrgema Kunstikooli tegevuse katkestas sõjategevuse jõudmine Eestisse [[1941]]. aasta suvel ja [[Saksa okupatsioon Eestis (1941–1944)|Saksa okupatsioon]]. [[1942]]. aasta sügisel avati "Pallase" ruumides Tartu linnavalitsuse kulul ja [[Haridusdirektoorium]]i toetusel kunstikool Kõrgemate Kujutava Kunsti Kursuste nime all. Sõna "kõrgem" oli lisatud tartlaste omal volil ja selle kohta pärisid võimud kohe ka aru.<ref name="Kirme">[[Kaalu Kirme]]. ''Muusad ei vaikinud. Kunst Eestis sõja-aastail 1941–1944''. Tallinn: Kunst, 2007, lk 23.</ref> Kooli direktori [[Arnold Matteus]]e taotlus õppeasutuse nimetamiseks Kõrgemaks Kunstikooliks "Pallas" rahuldati [[1943]]. aasta [[23. september|23. septembril]]. Õppetöö lõpetati [[1944]]. aasta aprillis.<ref name="Nurk3">Tiina Nurk. Op. cit., lk 254.</ref>
▲[[25. august]]il 1944 hõivasid Nõukogude väed Tartu. "Pallase" kunstikooli hoone
▲
==Kokkuvõtteks==
▲"Pallase" lõpetanutest moodustunud koolkond
==Viited==
{{viited|2}}
==Kirjandus==
*''Kunstikool Pallas Tartu: 1919-1929 = Ecole des beaux-arts Pallas Tartu, Estonie: 1919-1929''. [Tartu]: Pallas, 1929.
*[[Voldemar Erm]]. "Kõrgema Kunstikooli "Pallas" lõpp". – [[Looming]] 1988, nr 4.
*[[Tiina Nurk]]. ''Kõrgem Kunstikool "Pallas" 1919-1940''. (2., täiendatud ja parandatud trükk) Tallinn: Tänapäev, 2004. ISBN 9985621956 (köites)
*[[Mare Joonsalu]], [[Tiiu Talvistu]]. ''Pallas''. Tartu: [[Tartu Kunstimuuseum]], 2010. 529 lk. ISBN 9789985976555 (köites)
| |||