Läänegootide kuningriik: erinevus redaktsioonide vahel

Aastal 466 tappis Theoderichi vend [[Eurich]] oma venna ja krooniti uueks kuningaks. Eurichi (466–84) juhtimisel alustasid läänegoodid laienemist Prantsusmaal ja oma kohaloleku kindlustamist Hispaanias. Eurich võitles mitmes sõjas [[sueebid]]ega, kes olid säilitasid mõningase mõju Lusitanias, ja võtsid enamuse sellest piirkonnast läänegootide võimu alla, võttes aastal 469 Emerita Augusta ([[Mérida]]). Eurich ründas ka Lääne-Rooma keisririiki, vallutades aastal 472 [[Hispania Tarraconensis]]e, viimase Rooma võimu bastioni Hispaaias. Aastaks 476 oli ta laiendanud oma võimu [[Rhône]]'ini lõunas, võttes [[Arles]]'i ja [[Marseille]], ning [[Loire]]'ini põhjas. Oma sõjaretkedel arvestas Eurich osaga gallia-rooma ja hispaania-rooma aristokraatiast, kes teenisid teda kindralite ja kuberneridena. Läänegootide kuningriiki tunnustati ametlikult, kui läänekeiser[[Lääne-Rooma]] [[JuliusLääne-Rooma Neposkeiser|keiser]] (473–480473–475) [[Julius Nepos]] allkirjastas liidu Eurichiga, andes talle maad Loire'ist lõunas ja Rhone'ist läänes vastutsuks sõjaliste teenete eest ning maad [[Provence]]'is (sealhulgas Arles ja Marseilles). Hispaania maad jäid ''de facto'' läänegootide kontrolli alla. Pärast seda, kui [[Odoaker]] kõrvaldas viimase Rooma keisri [[Lääne-Rooma|läänes]], [[Romulus Augustulus]]e, vallutas Eurich kiiresti [[Provence]]'i, seda fakti tunnistas Odoaker ametlikult lepingus.