Fotograafia ajalugu: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
29. rida:
Nagu selgub, oli tegu üsna keeruka protsessiga, mis tõi aga fotograafias kaasa suure murrangu, kuna esmakordselt oli võimalik suhteliselt kiiresti salvestada kvaliteetseid fotosid. Daguerre ristis leiutise oma nime järgi [[dagerrotüüp|dagerrotüüb]]iks ja jaanuaris 1839 teatati leiutisest [[Prantsuse Teaduste Akadeemia]]s. Seda daatumit peetaksegi tihtipeale fotograafia sünniajaks. Dagerrotüüpe iseloomustas eriti kõrge pildikvaliteet, sest isegi lähemal vaatlusel polnud võimalik eristada ühtegi kujutist loovat joont ega täppi.
Tehnika puudused seisnesid aga selles, et kasutatavad kemikaalid olid mürgised, kujutis oli väga õrn, seda sai näha vaid teatud nurga all ja peegelpildis ning fotosid ei olnud võimalik paljundada. Varajaste dagerrotüüpide puhul oli suur puudus ka pikk säriaeg: isegi päikesevalguse käes oli pilti vaja säritada umbes veerand tundi, mis muutis portreede tegemise üsna ebamugavaks. Et saada inimestest selgeid fotosid, kasutati näiteks peatugesid või muid tuge pakkuvaid vahendeid. See viga parandati hiljem uute kemikaalide ([[bromiid]], [[jood]], [[kloriid]]) kasutusele võtmisega ja valgusjõulisema Petzvali objektiivi väljatöötamisega. Uued tehnoloogiad võimaldasid dagerrotüüpi kasutades säriaega lühendada kuni 10 sekundini.<ref> {{Cite web |last=Leggat |first=Robert |title=The Daguerrotype |url=http://web.archive.org/web/20010419125233/http://www.rleggat.com/photohistory/history/daguerro.htm }}</ref>
Dagerrotüübi leiutamine ja täiustamine pani aluse täiesti uutele tööstus- ja kunstiharudele. Üsna pea pärast leiutise teatavaks tegemist hakati mitmel pool maailmas avama [[fotostuudio]]id ja müüma fotomeeneid. Isegi pärast uute tehnikate avastamist jäi dagerrotüüp üsna populaarseks.
| |||