Inimõigused: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Eestil eraldi ptk |
Resümee puudub |
||
10. rida:
Inimõiguste positiivses tähenduses käsitlus tuleneb peamiselt [[Jean-Jacques Rousseau|Rousseau-järgsest]] kontinentaaleuroopa õigustraditsioonist, tähistades õigusi, mida riik peab tagama ja võimaldama. Sinna kuuluvad näiteks õigus [[haridus]]ele, õiguslikule võrdsusele jne. Paljud [[20. sajand]]i põhiseadused ning näiteks ka Inimõiguste Ülddeklaratsioon sisaldavad inimõigusi positiivses tähenduses.
== Inimõiguste ajaloost ==
Mõnda inimõiguspõhimõtet järgiti juba antiikajal, ning mitte ainult Läänes.
Nn loomuõigus lähtus arusaamast, et ühiskonna alus on inimene. Loomuõiguse esimesi arendajaid oli [[Aquino Thomas]] (1225–1274).
Esimeseks inimõiguste kaitse ürikuks võib pidada Inglise põhiseaduslikku akti ''Magna Charta Libertatum'' (1215).
[[Thomas Hobbes]] (1588–1679) arvas, et algselt loodi inimesed täiesti võrdsetena nii füüsiliselt kui vaimselt ning igaühel neist on võrdne „õigus kõigele”.
[[John Locke]]’i (1632–1704) arvates on inimese õigused elule, varandusele, vabadusele ja võrdsusele võõrandamatud. Need õigused ja vabadused on ka riigile piiriks, mida ei tohi ületada. Riik saab ühiskonda moodustavatelt inimestelt vaid niipalju võimu, kui palju on seda tarvis kodanikuõiguste (elu, tervis, vabadus, omand jms) kaitseks.
Inimõiguste tänapäevase kontseptsiooni tekkeajaks peetakse 18. sajandit, kui sellealased põhimõtted leidsid väljundi Prantsuse „''nimese ja kodaniku õiguste deklaratsioonis'' (1789) ning Ameerika ''Iseseisvuse Deklaratsioonis'' (1791). Viimases öeldakse: „''Me peame ilmselgeks tõde, mille kohaselt kõik inimesed on loodud võrdsetena ning looja on andnud neile võõrandamatud õigused nagu elu, vabadus ja püüd õnnele''”. Deklaratsioonis sõnastatakse võõrandamatute õiguste olemasolu, mille kaitseks luuaksegi riik.
==Inimõigused Eestis==
| |||