Redaktsioon: 28. oktoober 2014, kell 03:59 redigeeri Dexbot (arutelu \| kaastöö) 10 796 muudatust P Eemaldatud mall Link GA; keelelinkide äramärkimine nüüd Vikiandmetes ← Vanem muudatus		Redaktsioon: 11. veebruar 2015, kell 17:54 redigeeri eemalda NOSSER (arutelu \| kaastöö) Usaldatud kasutajad 90 125 muudatust Resümee puudub Uuem muudatus →
4. rida: ==Eellugu== [[Pilt:Holbein-erasmus.jpg\|thumb\|left\|[[Erasmus Rotterdamist\|Desiderius Erasmus]] (1466–1536) [[1523]]. aastal]] Läbi [[keskaeg\|keskaja]] eksisteerisid mitmed kiriku organisatsiooni ja [[paavst]]ivõimu suhtes kriitilised liikumised, mis kutsusid tagasi pöörduma [[algkristlus]]e vaimu juurde – [[paulikiaanid]], [[bogomiilid]], [[katarid]], [[valdeslased]], [[lollardid]], [[hussiidid]] ja mitmed teised. Katoliku kirik mõistis need liikumised harilikult [[ketserlus]]ena hukka, kuid mõnedest said pärast mõningat modifikatsiooni ka katoliikluse uued tugitalad, näiteks [[kerjusmungaordud]]est ([[dominiiklased]], [[frantsisklased]] ja teised). Enamiku katoliikluse ametlikust doktriinist kõrvalekalduvate õpetuste eesmärgiks polnud aga mitte katoliiklusest eemaldumine või selle hävitamine, vaid pigem kiriku reformimine, usuline täiustamine. Kaheks tähtsamaks reformatsiooni eelkäijaks peetakse [[Jan Husi]] ja [[John Wycliffe]]’i. Jan Hus ([[1371]]—–[[1415]]) oli [[Tšehhi]] radikaalne usujuht, kes kritiseeris katoliku kirikut ja saavutas suure populaarsuse lihtrahva seas. [[1415]]. a.aasta [[Konstanzi kirikukogu]]l mõisteti ta surma, kuid jätkus tema pooldajate ehk hussiitide liikumine. Hussiidid osutusid ähvardavaks jõuks ja kiriku jaoks ka ainsaks keskaegseks sektiks, millega tuli kompromiss leida. Vastastikuse sallivuse leping hussiitide ja rooma-katoliku kiriku vahel sõlmiti viimaks Kuttenbergi religioonirahuga (1485). John Wycliffe ([[1320]]—–[[1384]]) oli [[Oxfordi ülikool]]i [[teoloogia]]professor, kes astus katoliku kirikus leviva [[pühak]]ute kultuse ja [[patukustutuskirjad]]e müügi vastu. Ta tunnistas kõrgeimaks usuliseks autoriteediks [[piibel\|piiblit]] ning aitas kaasa selle tõlkimisele [[inglise keel]]de ning ilmumisele ühtse väljaandena. [[14. sajand]]i [[kirikulõhe]]s oli [[Euroopa]] jagunenud [[Rooma paavst\|Rooma]] ja [[Avignoni]] paavsti toetajateks. Paavstitüli lõpetas küll Konstanzi kirikukogu ([[1414]]—–[[1418]]), kuid see ei toonud sisulist lahendust teoloogilistele ja sotsiaalsetele pingetele. [[Pilt:Raffael_042.jpg\|thumb\|[[Rooma paavst]] (1513–1521) [[Leo X]] (Ilmiklik nimi Giovanni de' [[Medici]])]] Ohvriterohkete [[katk]]uepideemiate tagajärjel tekkinud tööjõupuudus õhutas Euroopas majanduslikku ja [[tehnoloogia\|tehnoloogilist]] [[innovatsioon]]i. Algas [[kapitalism\|kapitalistlike]] majandussuhete tekkimine, arenesid [[kaubandus]] ja [[tööstus]], toimus [[kapital]]i akumuleerumine [[linn]]adesse. [[Konkurents (majandus)\|Konkurents]] õhutas kokkupõrkeid, [[militarism]] omakorda tsentraliseerimist ja ilmalike valitsejate võimu kasvu. See ning tõusvad [[natsionalism\|natsionalistlikud]] meeleolud esitasid väljakutse rahvusteülesele kirikuimpeeriumile. Alates [[Occami William]]ist oli katoliiklik [[skolastika]] olnud kriitika märklauaks. [[Rotterdami Erasmus]]e jt jutlustatud [[humanism]] mõistis hukka [[korruptsioon]]i kirikus ja tähtsustas [[moraal]]i [[rituaal]]i ees. Intellektuaalse antiklerikaalsuse ja humanistliku [[individualism]]iga kaasnes akadeemilise mõttevabaduse suurenemine. Äsja leiutatud [[trükikunst]] võimaldas ideede senisest palju kiiremat ja laiemat levikut. Kodanlike kihtide haridustaseme kasv õõnestas kiriku autoriteeti. Kodanlus taotles suuremat majandus- ja tegevusvabadust kui katoliiklik traditsioon võimaldas. Terava kriitika alla sattus kirikus leviv korruptsioon ning paavst [[Leo X]] algatatud [[indulgents]]ide ehk patukustutuskirjade müük, et rahastada [[Püha Peetruse ~~kiriku~~kirik]]u taastamist, [[Vatikan]]is. [[Pilt:Martin Luther by Lucas Cranach der Ältere.jpeg\|thumb\|left\|Martin Luther (1483–1546). [[Lucas Cranach vanem]]a maal ([[1529]])]] ==Ajalugu== [[31. oktoober\|31. oktoobril]] [[1517]] naelutas [[Saksimaa kuurvürstiriik\|Saksimaa]] [[Wittenberg]]i ülikooli ~~teoloogiaprofessor~~[[teoloogia]]professor [[augustiinlased\|augustiinlasest]] [[munk]] [[Martin Luther]] (1483–1546) [[Wittenbergi linnus]]ekiriku uksele [[Lutheri 95 teesi\|95 aruteluteesi]] [[indulgents]]ide müügi vastu. Sama teksti saatis ta [[Mainzi peapiiskop\|Mainzi]] ja [[Magdeburgi peapiiskop]]ile. Teesid levisid paari kuuga üle Euroopa, kirik aga ei kiirustanud vastama. [[Pilt:Emperor charles v.png\|right\|thumb\|[[Saksa-Rooma keiser]] [[Karl V]] (1500–1558)]] [[Pilt:Carlo Crivelli 007.jpg\|thumb\|[[Carlo Crivelli]], San Domenico altarimaal, [[1476]], kujutab Aquino Thomas\|Thomas Aquinost]] [[Saksa ~~rahva~~Rahvuse ~~püha~~Püha Rooma ~~riik~~keisririik\|Saksa ~~rahva~~Rahvuse ~~püha~~Püha Rooma ~~riigi~~keisririigi]] keiser [[Karl V]], harras katoliiklane, kuigi paavsti suhtes kriitiline, nägi reformatsioonis ohtu. Keiser, kõrged kirikutegelased ja vürstid kogunesid [[1521]] [[Wormsi riigipäev]]ale. Mõjukas [[Saksimaa kuurvürst]] [[Friedrich Tark]] nõudis Lutheri ärakuulamist enne tema hukkamõistmist. [[17. aprill]]il 1521 astus Luther riigipäeva ette ja keeldus oma vaadetest taganemast. [[25. mai]] 1521 [[Wormsi edikt]]iga pandi ta riigivande alla ja kuulutati lindpriiks. Peavarju leidis Luther Friedrichi juures [[Wartburg]]i linnuses, kus muude kirjutiste kõrval valmis piibli tõlge saksa keelde. Lutheri ustav kaaslane ja toetaja oli [[Philipp Melanchthon]], keda tänu tema panusele rahvahariduse arendamisse on nimetatud Saksamaa õpetajaks.▼ [[Pilt:Ulrich Zwingli.jpg\|thumb\|left\|[[Ulrich Zwingli]] (1484–1531)]] [[Ulrich Zwingli]] (~~1484—1531~~1484–1531) juhtis reformatsiooni [[Šveits]]is, jõudes Lutheriga sarnastele usulistele seisukohtadele iseseisvalt piiblit uurides. [[1522]] avaldas ta oma esimese usulise traktaadi. Zwinglit toetasid [[Zürich]]i linnavõimud ja tema õpetus levis üle Šveitsi, kuid metsakantonid jäid truuks katoliiklusele ning sõjalised kokkupõrked lõppesid viimaks protestantide lüüasaamisega.▼ [[Pilt:John Calvin Titian B.jpg\|thumb\|left\|[[Johann Calvin]] (1509–1564)]] [[Johann Calvin]] (Jean Cauvin jt nimekujud) ([[1509]]—–[[1564]]) oli reformatsiooni kolmandaks mõjukaks vaimseks liidriks. [[1535]] kutsuti ta eduka juristina [[Genf]]i ehitama üles sealset reformitud kirikut, kuid ta töötas ta välja oma doktriini, mis läks eelkäijatest kaugemale. Calvin, nagu ka Zwingli, lähtus usuküsimuste tõlgendamisel ainuüksi piiblist, mitte kiriku traditsioonist ja [[kirikuisad]]est, kuid tema arvates pidanuks pühakiri olema ka ühiskonna ilmaliku poole korralduse mudeliks. Calvin väärtustas tööd ja lihtsaid eluviise, tema õpetuses on olulisel kohal [[predestinatsioon]]. Calvini poolehoidjateks sai eeskätt vaesem rahvakiht ning [[kalvinism]] levis laialt üle Euroopa, kujunedes luterluse kõrval mõjukamaimaks protestantlikest liikumistest.▼ ▲[[Saksa rahva püha Rooma riik\|Saksa rahva püha Rooma riigi]] keiser [[Karl V]], harras katoliiklane, kuigi paavsti suhtes kriitiline, nägi reformatsioonis ohtu. Keiser, kõrged kirikutegelased ja vürstid kogunesid [[1521]] [[Wormsi riigipäev]]ale. Mõjukas [[Saksimaa kuurvürst]] [[Friedrich Tark]] nõudis Lutheri ärakuulamist enne tema hukkamõistmist. [[17. aprill]]il 1521 astus Luther riigipäeva ette ja keeldus oma vaadetest taganemast. [[25. mai]] 1521 [[Wormsi edikt]]iga pandi ta riigivande alla ja kuulutati lindpriiks. Peavarju leidis Luther Friedrichi juures [[Wartburg]]i linnuses, kus muude kirjutiste kõrval valmis piibli tõlge saksa keelde. Lutheri ustav kaaslane ja toetaja oli [[Philipp Melanchthon]], keda tänu tema panusele rahvahariduse arendamisse on nimetatud Saksamaa õpetajaks. Luther, Zwingli ja Calvin moodustasid nn magistraatliku reformatsiooni, millele vastandus radikaalne suund. Rahvastiku kasv ja väiksed tulud põhjustasid linnades vaeste kihtide rahulolematust. [[1520. aastad\|1520. aastatest]] alates toimusid rahvarahutused mitmel pool Euroopas; tihti seostati neid refomatsiooniliikumisega. Saksamaal juhtis talurahvarahutusi [[Thomas Münzer]]. Kirikutes toimusid [[pildirüüstamised]], ~~radikaalse~~radikaalsed [[anabaptistid]] astusid välja ilmalike valitsejate võimu vastu. Luther oli selliste rahvarahutuste suhtes väga kriitiline, sest sõltus tugevasti vürstide toetusest. Nii töötas ta välja oma õpetuse kahest kuningriigist. ▼ ▲[[Ulrich Zwingli]] (1484—1531) juhtis reformatsiooni [[Šveits]]is, jõudes Lutheriga sarnastele usulistele seisukohtadele iseseisvalt piiblit uurides. [[1522]] avaldas ta oma esimese usulise traktaadi. Zwinglit toetasid [[Zürich]]i linnavõimud ja tema õpetus levis üle Šveitsi, kuid metsakantonid jäid truuks katoliiklusele ning sõjalised kokkupõrked lõppesid viimaks protestantide lüüasaamisega. ▲[[Johann Calvin]] (Jean Cauvin jt nimekujud) ([[1509]]—[[1564]]) oli reformatsiooni kolmandaks mõjukaks vaimseks liidriks. [[1535]] kutsuti ta eduka juristina [[Genf]]i ehitama üles sealset reformitud kirikut, kuid ta töötas ta välja oma doktriini, mis läks eelkäijatest kaugemale. Calvin, nagu ka Zwingli, lähtus usuküsimuste tõlgendamisel ainuüksi piiblist, mitte kiriku traditsioonist ja [[kirikuisad]]est, kuid tema arvates pidanuks pühakiri olema ka ühiskonna ilmaliku poole korralduse mudeliks. Calvin väärtustas tööd ja lihtsaid eluviise, tema õpetuses on olulisel kohal [[predestinatsioon]]. Calvini poolehoidjateks sai eeskätt vaesem rahvakiht ning [[kalvinism]] levis laialt üle Euroopa, kujunedes luterluse kõrval mõjukamaimaks protestantlikest liikumistest. ▲Luther, Zwingli ja Calvin moodustasid nn magistraatliku reformatsiooni, millele vastandus radikaalne suund. Rahvastiku kasv ja väiksed tulud põhjustasid linnades vaeste kihtide rahulolematust. [[1520. aastad\|1520. aastatest]] alates toimusid rahvarahutused mitmel pool Euroopas; tihti seostati neid refomatsiooniliikumisega. Saksamaal juhtis talurahvarahutusi [[Thomas Münzer]]. Kirikutes toimusid [[pildirüüstamised]], radikaalse [[anabaptistid]] astusid välja ilmalike valitsejate võimu vastu. Luther oli selliste rahvarahutuste suhtes väga kriitiline, sest sõltus tugevasti vürstide toetusest. Nii töötas ta välja oma õpetuse kahest kuningriigist. Katoliku kiriku suurim filosoofiline ja teoloogiline autoriteet oli neil päevil [[Aquino Thomas]]. Luther pidas katoliku kirikus valitsevat suunda [[ketserlus\|ketserlikuks]] [[pelagianism]]iks (inimene on [[pärispatt\|pärispatust]] rikkumata ning vastutab ise oma pääsemise eest); tema enda vaated olid kirikuisa [[Augustinus]]e vaimus – [[lunastus]] toimub ainult [[Jumala]]a armu, mitte inimese enda pingutuste läbi. See vaade põhjustas Lutheri kaugenemise Erasmuse humanismist. Samas leidis Luther, et inimene ei vaja kirikut ja vaimulikke vahendajaks Jumalaga ühenduse saavutamisel. Ainsaks usuliseks autoriteediks pidas ta piiblit. Piibli autoriteedi tähtsustamisest tulenes nõue teha see usklikele kättesaadavaks rahvakeelsete tõlgete ja hariduse edendamise kaudu. Lutheri õpetus säilitas kaks [[sakrament]]i – [[ristimine]] ja [[armulaud]]. Tema õpetus armulaualeiva [[konsubstantsioon]]ist koos kasvava konservatiivsusega põhjustas viimaks luterluse eemaldumise Zwinglist, kes oli ritualismi suhtes kriitilisem. 29. rida ⟶ 33. rida: [[1526]]. aastal, kasutades keisri eemalviimist, saavutasid Lutheri-meelsed vürstid [[Speyeri riigipäeva]]l kompromissi [[aadel\|aadli]] usuvabadusest – Saksa [[vürst]]id võisid valida, kas nad võtavad Lutheri õpetuse omaks või mitte. [[1529]]. aastal korraldas aga keiser teise Speyeri riigipäeva, millel eelmine kokkulepe tühiseks kuulutati ja Wormsi edikt taastati. Luterlik vähemus protesteeris selle vastu ja sealt ongi tulnud '''protestantluse''' mõiste, mis on hiljem laienenud ka teistele katoliku kirikust eraldunud liikumistele. [[1530]] [[Augsburgi riigipäev]]al esitas [[Philipp Melanchthon]] [[Augsburgi usutunnistus]]e. Kuigi reformatsioon oli alanud katoliku kiriku uuendustaotlusena, oli tekkimas uus kirik. Paljudes kohtades säilis vaatamata luterliku teoloogia vastuvõtmisele siiski piiskoppide järglus ja [[apostellik suktsessioon]]. [[Inglismaa]]l leidis esmalt reformatsiooni suhtes kriitiline olnud kuningas [[Henry VIII]] selles võimaluse oma poliitiliste plaanide teostamiseks. Kuna katoliku kirik keeldus kuninga järjekordset abielu lahutamast, kuulutas valitseja [[1534]] end paavstist sõltumatu [[Inglismaa Kiriku]] peaks. Hiljem on [[anglikaani kirik]] kõikunud protestantluse ja katoliikluse vahel, saavutades tasakaalu [[Elizabeth I]] valitsusajal. Anglikaani kirik säilitas paljus katoliiklikud rituaalid, kuid [[16. sajand\|16.]]- [[17. sajand]]il toimus [[puritaanlus\|puritaanlik]] reform Inglismaa Kiriku sees ja eraldusid omakorda mõned reformitud uskkonnad. [[1530. aastad\|1530. aastatest]] peale oli Saksa-Rooma riigis protestantide ja katoliiklaste kokkupõrkeid esinenud, kuid [[1540. aastad\|1540. aastatel]] halvenesid suhted veelgi, jõudes lõpuks välja sõjani. [[1547]]. aastal toimus keisri juhitavate katoliiklaste ning protestantliku [[Schmalkaldeni liiga]] vahel [[Mühlbergi lahing]], milles keisri [[Karl V]]-nda väed saavutasid võidu. Protestantlikud ideed olid (vaatamata Lutheri surmale aastal [[1546]]) selleks ajaks aga juba liiga tugevalt levinud, et neid relvaga maha suruda. Sisesõjad jätkusid, kuni vananev ja haige keiser pidi [[1555]]. aastal leppima [[Augsburgi usurahu]]ga, mis tunnistas valitseja õigust määrata talle alluva rahva usk. [[Trento kirikukogu]]st ([[1545]]—[[156]]3) sai alguse Rooma organiseeritud püüdlus tõkestada protestantluse levikut nn [[vastureformatsioon]]iga, kuid [[Kolmekümneaastane sõda]] ([[1618]]—[[1648]]) tõi luterlikele ja protestantlikele piirkondadele lõpliku vabaduse. ==Suunad== Reformatsiooni käigus sündis lisaks luterlusele, kalvinismile ja anglikaani kirikule mitmeid muid usulisi liikumisi. [[Anabaptistid]] taotlesid [[algkristlus]]e puhtust, ristisid täiskasvanuid, pidasid armulauda vaid mälestustseremooniaks ning soovisid taastada [[jumalariik]]i omaenda müstiliste ettekujutuste alusel. Anabaptistide [[Bernhard Knipperdolling]]i ja [[Melchior Hoffman]]i liikumisest kasvasid välja [[mennoniidid]], [[hutteriidid]] jt. [[Valentine Weigel]] ja [[Jacob Böhme]] esindasid müstiliste sugemetega [[panteism]]i; nende järgijaid hakati nimetama [[roosiristlased\|roosiristlasteks]]. [[17. sajand]]i algul sündis Inglismaal kalvinismist lähtuv [[baptistid]]e liikumine. 17. sajandi lõpul tekkis Saksamaal [[pietism]], mis rõhutas usuelu emotsionaalset külge, ning Inglismaal rangete moraalinõuetega [[kveekerid\|kveekerite]] liikumine. 18. sajandi algul sai Saksamaalt alguse [[vennastekogudused\|vennastekoguduste]] liikumine ning Inglismaalt [[metodism]]. ==Tagajärjed==

Reformatsioon: erinevus redaktsioonide vahel