Redaktsioon: 17. detsember 2013, kell 13:00 redigeeri Estopedist1 (arutelu \| kaastöö) Usaldatud kasutajad 189 071 muudatust HC: +Kategooria:Eesti võrkpallurid; +Kategooria:Sündinud 1938; +Kategooria:Surnud 1998 ← Vanem muudatus		Redaktsioon: 2. jaanuar 2015, kell 11:18 redigeeri eemalda 88.196.112.18 (arutelu) Resümee puudub Märgis: Visuaalmuudatus Uuem muudatus →
1. rida: '''Peet Raig''' ([[12. detsember]] [[1938]] [[Paide linn]] – [[29. juuli]] [[1998]] [[Kunda linn]]) oli [[eestlased\|eesti]] [[võrkpallur]], [[1968]] Nõukogude Liidu meistriks tulnud Tallinna Kalevi võistkonna kapten. Peet Raig on sündinud 12. detsembril 1938 Paides. Õppis Paide gümnaasiumis, mille lõpetas 1957. aastal 33. lennus. Raig <nowiki> </nowiki>oli nooruses mitmekülgne sportlane. Aastaid oli tema nimel Paide rajooni odaviskerekord: 1956. aastal visatud 57 meetrit ja 22 sentimeetrit. Lisaks võrkpallile mängis Raig ka korvpalli. Paide laste spordikool alustas tööd 1953. aasta sügisel. 1957. aastal lõpetas esimene lend: 19 noorsportlast, nende seas ka Peet Raig. Paides tegutses tollal Teedemasinate tehase võrkpallimeeskond, kuhu siirdus mängima ka spordikooli lõpetanud Peet Raig. Tema mängunumber oli alati üheksa. Paidest läks Raig Tartu riiklikku ülikooli kehakultuuri õppima. Lõpetamise järel suunati ta Raplasse kehalise kasvatuse õpetajaks. Sealt edasi asus Raig elama Tallinna, kus hakkas tipptasemel võrkpalli mängima. Tallinna Kalevi võrkpallimeeskonda jõudis Peet Raig 1959. aastal. Kalev jõudis esiliigast kõrgliigasse alles 1966. aastal. 1967. aastal mängis meeskond vaid rahvaste spartakiaadil, seega olid kalevlased 1968. aastal kõrgliigas debütandid. 1968. aastal tegi <nowiki> </nowiki>Nõukogude Liidu võrkpalli-meistrivõistlustel kaasa 12 meeskonda, kes kõik mängisid omavahel läbi neli korda. Seega pidas iga meeskond meistrivõistlustel 44 kohtumist: 22 talvel saalis ja 22 suvel välisväljakutel. Turniir algas raskete mängudega, kuid meistrivõistluste lõpp oli Tallina Kalevile edukas: ta võitis turniiri viimased 14 kohtumist. Võtmemäng oli 20. augustil Tallinnas, kus kalevlased võitsid Tõnismäe välisväljakul suurimat konkurenti Alma-ata Burevestnikut 3:0. Võrkpalli tollast populaarsust näitab tõsiasi, et otsustavale mängule elas kaasa rohkem kui 5000 pealtvaatajat. Meistrivõistluste <nowiki> </nowiki>viimases kohtumises oli Tallinna Kalev vastamisi Moskva AKSK-ga, keda võitis samuti 3:0. Kokku võitsid eestlased 44 kohtumisest 32. Moskvast Tallinna naasid kalevlased juba Nõukogude Liidu meistritena. Tallinna <nowiki> </nowiki>Kalev tuli esimeseks 76 punktiga, edestades 74 punkti kogunud Alma-ata Burevestnikut ja 72 punkti kogunud Riia Radiotehnikist. Kalevi võrkpallimeeskonna toonase treeneri Ivan Dratšovi hinnangul oli Peet Raig hüüdnimega Piilu suur strateeg ja improvisaator, isikupärane talent <nowiki> </nowiki>ja meeskonna tugisammas. Võrkpallurikarjääri jooksul tuli Raig seitsmekordseks Eesti meistriks: viis korda Kalevis, korra Tallinna KIP meeskonnas ja korra Dünamos. 1970. aastal olid kalevlased Nõukogude Liidus neljandad. Raig pääses ka Nõukogude Liidu koondisse, kuid paraku jõudsid punasärklased 1970. aasta maailmameistrivõistluste turniiril alles kuuendale kohale. Pärast võrkpallurikarjääri lõppu alates 1971. aastast töötas Raig treeneri ja ujumisinstruktorina. Peet Raig suri 29. juulil 1998 Tamsalus. Allikad: Sporditäht, Eesti Ekspress, Õhtuleht, Tallinna Linnaleht. [[Kategooria:Eesti võrkpallurid]]

Peet Raig: erinevus redaktsioonide vahel