Jakob Hurt: erinevus redaktsioonide vahel

Sündis Vana-Koiola vallas Himmaste külakoolmeistri perekonnas. Õppis Himmaste küla- ja [[Põlva]] [[kihelkonnakool]]is, [[1853]]––18[[1855|55]] [[Tartu Kreiskool]]is ja [[Tartu Kubermangugümnaasium|gümnaasiumis]] ning [[1859]]––18[[1864|64]] usuteadust [[Tartu Ülikool]]is (''cand. theol.'' [[1865]]); sai [[1886]] [[Helsingi Ülikool]]is ''dr. phil.'' kraadi. Oli [[1865]]––18[[1866|66]] Hellenurmes A. T. von Middendorffi perekonna koduõpetaja, [[1868]]––18[[1872|72]] [[Kuressaare]]s ja Tartus gümnaasiumiõpetaja, [[1872]]–80–1880 [[Otepää]]l ja [[1880]]–[[1901]] Peterburis eesti Jaani koguduse pastor.

Alustanud juba üliõpilasena [[Õpetatud Eesti Selts]]is ja [[Vanemuine (selts)|Vanemuise seltsis]] ühiskondlikku tegevust, osales juhtivalt eesti rahvusliku liikumise suurüritustes. Esindas 1870–831870–1883 [[Eesti Aleksandrikooli peakomitee]] ja 1872–811872–1881 [[Eesti Kirjameeste Selts]]i (EKmS) presidendina rahvusliku liikumise mõõdukat suunda ning sattus tugevasse vastuollu radikaalse [[Carl Robert Jakobson]]i ja tema pooldajatega. Taotles emakeelset kooli ja rahvahariduse edendamist. Taandus [[1880. aastad|1880. aastate]] alguses ühiskondlikust tegevusest ja pühendus teadusele.

Hurda peateened on eesti [[rahvaluule]] kogumine ja teadusliku publitseerimise algatamine. Ise alustas ta kogumist [[1860]], saanud äratust kodukohast ja "[[Kalevipoeg (eepos)|Kalevipojast]]". Rahvaluule kogumist korraldas Hurt EKmSEesti Kirjameeste Seltsi presidendina ja hiljem iseseisvalt; rakendas rahvaluuleteaduses esimesena vabatahtlikke korrespondente. Aastast 1871 avaldas ta selleks ajalehtedes 11 põhjalikku juhendavat üleskutset, [[1888]] ilmus "Paar palvid Eesti ärksamaile poegadele ja tütardele", milles ta selgitas rahvaluule žanreid ja kogumise tehnikat. Kogumist õhutas ta ka kalendreis ja erakirjades. Kaastööliste (ligi 1400 isikut Eestist ja [[Venemaa]] eesti asundustest) ja kogumistööle suunatud üliõpilaste kaudu sai Hurt (koos EKmS materjalidega) 261 589 üksust rahvaluulet (kõigist žanritest), kokku 122 317 lehekülge, peale selle murdeainest. 1888–[[1906]] avaldas ta ajakirjanduses 156 põhjalikku aruannet. Esimene publikatsioon on muistendiraamatuke "Beiträge zur Kenntniss estnischer Sagen und Ueberlieferungen" (1863). Kavatsetud rahvalauluväljaannete sarjast ilmusid esimesena "[[Vana Kannel]]" I (3 annet, 1875–86; Põlva laulud, koos saksakeelse tõlkega) ja II (2 annet, 1884–86; [[Kolga-Jaani]] laulud). "Setukeste laulud" I–III (1904–07, Helsingi; setu, [[Vastseliina]] ja [[Räpina]] laulud) kuuluvad üldtiitli "Monumenta Estoniae antiquae" alla. Hurda rahvalauluväljaanded on süstematiseeritud kihelkonna ja laulutüübi järgi, topograafilis-tüpoloogilist põhimõtet järgivad ka hilisemad eesti rahvalaulude väljaanded. Mainimist väärivad Hurda ettekanne, mille ta pidas [[1896]] [[Riia]]s toimunud X ülevenemaalisel arheoloogiakongressil eesti rahvaluule kogumise kohta, populariseeriv rahvausundikäsitlus "Eesti astronoomia" ([[1899]]) ja etnograafiline ülevaade "Über die Pleskauer Esten oder die sogenannten Setukesen" (1904, Helsingi).

Publitsistikast on postuumselt avaldatud "Jakob Hurda kõned ja avalikud kirjad" ([[1939]], toimetanud H. Kruus), "Kõned ja kirjad" ([[1989]], koostanud [[Mart Laar]]) ja "Mida rahvamälestustest pidada" (1989, koostanud Ü. Tedre). Hurda kogumistöö pälvis nii ulatuselt kui ka metoodikalt rahvusvahelist tähelepanu juba tema kaasajal. Aastast [[1992]] antakse [[Jakob Hurda rahvuskultuuriauhind]]a.