Udria: erinevus redaktsioonide vahel

Enne [[Teine maailmasõda|Teist maailmasõda]] oli Udria suur küla, koos Udria ridakülaga oli kokku 118 suitsu (majapidamist). Udria ridaküla tekkis 19. sajandil Triibmanni talu maadele [[Narva-Jõesuu]] – [[Vaivara]] maantee äärde, mis läbis küla. Esimene maaostja oli endine [[Vaivara mõis]]a teenija pärisnimega (perekonnanimega) Kaer, hiljem ostsid nende naabruses maad mõisast lahti saanud teomehed. Udria ridaküla kasvas 23 majapidamiseni. Udria külas oli 48 [[talu]]. Peale talude oli külas [[kalur]]i-, [[Käsitööline|käsitööliste]], ja [[pops]]ikohad. Kuna küla oli mere ääres, siis ei puudunud ka [[Paat|paadid]], [[laev]]ad ja [[laevakapten]]id (Rautso – hukkus Rootsi rannas 1944 ja Veltbach ja Piik Leo – hiljem sadamakapten). Küla kalameestel olid nii mootor-, kui sõudepaadid. Udria külas oli telliskivivabrik, mida külaelanikud kutsusid ''savivabrikuks''. Külas oli koolimaja, rahvamaja, vaestemaja ja pritsikuur ja mitu poodi. Poed olid Allik Marie III järgu toiduainete kauplus, Merian Nelli III klassi kauplus Udria ridakülas ja Veltbachi pood. 1919. aasta juulis elas külas 649 inimest, mis jagunes 146 [[leibkond|leibkonnaks]] (pereks).

 

 

Udria küla evakueeriti saksa sõjaväe korraldusel aprillis 1944, enne [[Narva jõgi|Narva jõe]] lahinguid. Saksa sõjavägi lammutas pommitamisest terveks jäänud hooned kaitserajatisteks. Need, mis säilisid pärast lahinguid Narva jõel, hävitati [[Sinimägede lahing]]u käigus, kuna Udria, Hiiemetsa, [[Auvere]] ning Hundinurga külade maadelt toimusid rünnakud [[Sinimäed|Sinimägedele]]. Peale lahinguid oli Udria küla 118 majapidamisest säilinud kahe maja seinad ja mõned maakivist müürid. Tagasi tulid külla väga vähesed ning pärast sõda taastati ainult 18 majapidamist.