Franz II: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
7. rida:
Aastal 1804 sundis [[Napoleon I]] ta Saksa-Rooma keisri tiitlist loobuma.
 
Franz I suutis säilitada oma riigi suhtelise iseseisvuse isegi Napoleoni võimu kõrgperioodil, seda paljuski tänu teise keisritiitli võtmisele. Aastal [[1809]] püüdis ta teiste Saksa riikide solidaarsustundele rõhudes korraldada ühissõda [[Prantsuse esimene keisririik|Prantsusmaa]] vastu, kuid teised olulised Saksa riigid eelistasid toetada Napoleoni, olles moodustanud tema protektoraadi all [[Reini Liit|Reini Liidu]] ning isegi [[Venemaa keisririik|Venemaa]] kuulutas Austriale sõja, olles parajasti vallutanud [[Rootsi]]lt [[Soome]]).

[[Wagrami lahing]]us said austerlased lüüa ja Franz pidi leppima juba teise alandava kaotusega (esimene oli [[Austerlitzi lahing]] [[1805]]). Siiski suutis ta ka nüüd suhtelise iseseisvuse säilitada, peamiselt tänu osava poliitiku [[Klemens Wenzel Lothar von Metternich|Metternich]]i abile, kelle ta samal aastal välisministriks määras. Metternich korraldas Franzi tütre [[Marie-Louise (Austria)|Marie-Louise]] abielu Napoleoniga, et saavutada Prantsusmaa keisri soosing.

Liit Napoleoniga oli siiski vaid olupoliitika sunnitud käik. Kui too Venemaal lüüa sai, oli Austria üks esimesi, kes talle sõja kuulutas ning [[1815]] taastati [[Viini kongress]]il Austria suurriigistaatus täielikult.
 
Pärast Viini kongressi jättis Franz riigiasjad enamasti Metternichi hooleks, ehkki valvas, et kantsler midagi talle vastumeelset ette ei võtaks. Nii blokeeris ta suure hulga reforme, takistades oluliselt riigi moderniseerimist. Teda on oma valitsusaja lõpus iseloomustatud kui melanhoolset, tegevusetut, kuid ka äärmiselt ranget monarhi, kes püüdis kogu riigivalitsemisele staatilisust peale suruda, valmistades sellega mõneti ette [[1848. aasta revolutsioon]]i, eriti seetõttu, et määras oma järglaseks vanima poja [[Ferdinand I (Austria)|Ferdinandi]], kes oli sisuliselt teovõimetu.