Idagootide kuningriik: erinevus redaktsioonide vahel

[[Idagoodid]] olid [[Goodid|gootide]] idapoolne haru. Nad asutasid võimsa riigi [[Daakia]]s, kuid sattusid 4. sajandi lõpus [[hunnid]]e mõju alla. Pärast Hunnide riigi kokkukukkumist aastal 454 asustati suur hulk idagoote [[Ida-Rooma keiser|Ida-Rooma keisri]] [[Marcianus]]e poolt [[föderaadid|föderaatidena]] Rooma provintsi [[Pannoonia]]sse. Kuid [[Leo I (keiser)|Leo I]] valitsemise ajal aastal 460 laastasid nad aastamaksu tasumata jätmise pärast [[Illüüria pretoriaanide prefektuur|Illüüriat]]. Rahu sõlmiti aastal 461, mille kohaselt saadeti [[Thiudimir]]i poeg [[Theoderich Suur|Theoderich Amali]] pantvangina Konstantinoopolisse[[Konstantinoopol]]isse, kus ta sai rooma hariduse. Varasematel aastatel asus suur hulk goote, algul [[Aspar]]i ja siis [[Theoderich Strabo]] juhtimisel, Rooma armee teenistusse ja oli märkimisväärne poliitiline ja sõjaline võim Konstantinoopoli õukonnas. Ajavahemik 477-483 nägi keerukat kolmepoolset võitlust Theoderich Amali, kes oli oma isa järglane aastast 474, Theoderich Strabo ja uue idakeisri [[Zeno]] vahel. Selles konfliktis vahetusid liidud regulaarselt ja suured [[Balkani poolsaar|Balkani]] osad laastati seetõttu. Lõpuks, pärast Strabo surma aastal 481, sai Zeno Theoderichiga kokkuleppele. [[Möösia]] ja [[Dacia provints (Rooma)|Dacia Ripensise]] osi loovutati gootidele ning aastal 484 nimetati Theoderich ''[[magister militum]] praesentaliseks'' ja [[Konsul (Vana-Rooma)|konsuliks]]. Siiski läksid Theoderich ja Zeno vaevalt aasta hiljem tülli ning taas laastasid Theoderichi goodid [[Traakia]]t. Siis tekkis Zenol ja tema nõuandjatel mõte tappa kaks kärbest ühe hoobiga ning suunata Theoderich keisririigi teise tülika naabri - [[Odoaker]]i Itaalia kuningriigi vastu.

Aastal 476 kukutas germaanlasest ''magister militum'' [[Odoaker]] [[Lääne-Rooma keiser|läänekeiser]] [[Romulus Augustulus]]e ja kuulutas ennast ''rex Italiae'' ("[[Itaalia kuningas]]"), samas jäi ta nimeliselt keisri alluvaks. Seda fakti tunnistas Zeno aastal 477, kui ta nimetas Odoakeri [[patriits]]iks. Odoaker jättis alles Rooma administratiivsüsteemi, tegi aktiivselt koostööd [[Senat]]iga ning tema valitsemine oli tõhus ja edukas. Aastal 477 tõrjus ta [[vandaalid]] [[Sitsiilia]]st välja ja aastal 480 vallutas ta pärast [[Julius Nepos]]e mõrva [[Dalmaatsia]].

[[Zeno]] ja Theoderich jõudsid kokkuleppele, mille järgi võis Theoderich võidu korral valitseda Itaalias kui keisri asetäitja. Theoderich koos oma rahvaga asus Möösiast teele 488. aasta sügisel, läbis Dalmaatsia ja ületas Alpid ning jõudis Itaaliasse 489. aasta augusti lõpul. Esimene vastasseis Odoakeri armeega toimus Isonzo jõel ([[Isonzo lahing (489)|Isonzo lahing]]) 28. augustil. Odoaker kaotas ja taandus [[Verona]] suunas, kus kuu hiljem toimus järgmine lahing, mis lõppes hävitava gootide võiduga. Odoaker põgenes oma pealinna [[Ravenna]]sse, samas kui suurem osa tema armeest Tufa juhtimisel alistus gootidele. Theoderich saatis siis Tufa ja tema mehed Odoakeri vastu, kuid Tufa vahetas jälle poolt ja liitus Odoakeriga. Aastal 490 oli Odoaker võimeline võitlema Theoderichi vastu, võtma [[Milano]] ja [[Cremona]] ning piirama sisse peamise gootide baasi Ticinumis ([[Pavia]]). Siis sekkusid [[läänegoodid]], Ticinumi piiramine jäi ära ja Odoaker sai 11. augustil 490 [[Adda]] jõel otsustavalt lüüa. Odoaker põgenes jälle Ravennasse, samas Senat ja paljud Itaalia linnad kuulutasid end Theoderichi pooldajaiks.

Goodid asusid nüüd Ravennat[[Ravenna]]t piirama, kuid kuna neil puudus laevastik ja linna sai varustada mere poolt, võis piiramine kesta peaaegu lõputult. Alles aastal 492 oli Theoderich võimeline looma laevastiku ja vallutama Ravenna sadamad, lõigates seega läbi ühendusteed välismaailmaga. Selle mõju ilmnes kuus kuud hiljem, kui linna piiskopi vahendusel algasid läbirääkimised kahe poole vahel. Kokkuleppele jõuti 25. veebruaril 493, mille järgi tuli Itaalia nende vahel jaotada. Selle lepingu tähistamiseks korraldati pidusöök. Selle pidusöögi ajal 15. märtsil tappis Theoderich pärast toosti ütlemist Odoakeri oma kätega. Järgnes üldine veresaun Odoakeri sõdurite ja toetajate suhtes. Theoderich ja tema goodid olid nüüd Itaalia isandad.

Nagu Odoakergi, oli Theoderich näiliselt ''[[Patriits|patricius]]'' ja Konstantinoopoli[[Bütsantsi keiser|Bütsantsi keisri]] alam, toimides tema asekuningana Itaalias, mida aastal 497 tunnistas ka uus keiser [[Anastasius I (keiser)|Anastasius]]. Samal ajal oli ta kuningaks oma rahvale, kes ei olnud [[Rooma kodanikudkodanik]]ud. Tegelikkuses toimis ta kui sõltumatu valitseja, kuigi erinevalt Odoakerist, säilitas ta hoolikalt oma allutatud seisundi väliseid vorme. Odoakeri kuningriigi administratiivne masinavärk, sisuliselt endise keisririigi oma, jäi alles ja koosnes ainult roomlastest, nagu [[Cassiodorus]]. Senat jätkas tavapärast tegutsemist ja vastutas tsiviilanetitetsiviilametite täitmise eest ning keisririigi seadusi tunnistati ikka veel nii, nagu valitseksid roomlased, kuigi goodid valitsesid nende üle nende endi seaduste järgi. Tõepoolest, nagu alluvale valitsejale kohane, ei omanud Theoderich [[rooma õigus]]süsteemis õigust anda välja omi seadusi[[seadus]]i (''leges''), vaid ainult edikte[[edikt]]e (''edicta'') või mõne detaili selgitusi. Administratsiooni[[Administratsioon]]i järjepidevust illustreerib asjaolu, et mitmed vanemad Odoakeri ministrid, nagu [[Liberius (pretoriaanide prefekt)|Liberius]] ja Cassiodorus Vanem, jäeti uues kuningriigis kõrgele positsioonile. Tihe koostöö Theoderichi ja Rooma eliidi vahel hakkas murenema hilisematel aastatel, eriti pärast kirikulõhe paranemist Rooma ja Konstantinoopoli vahel (vaata allpool), kui juhtivad senaatorid[[senaator]]id korraldasid koos keisriga vandenõu. See viis ''[[magister officiorum]]'' [[Boëthius]]e ja tema kasuisa Symmachuse vangistamise ja hukkamiseni aastal 524.

Teisest küljest jäid armee ja kõik sõjaväelised ametid ainult gootidele. Goodid asustasid peamiselt [[Põhja-ItaaliatItaalia]]t ja hoidsid end suuresti roomlastest lahus, seda tendentsi[[tendent]]si tugevdasid nende erinevad usud: goodid olid enamasti [[Arianism|ariaanid]], samas rahvas, keda nad valitsesid, järgisid [[Chalkedoni kristlus]]t. Sellest hoolimata, ja erinevalt [[läänegoodid|läänegootidest]] või [[vandaalid]]est, oli siin märkimisväärne usuline sallivus, mida laiendati ka [[Juudid|juutidele]].

See oli välispoliitika, mitte siseasjad, mis tegid Theoderichist sõltumatu valitseja. Abieluliitude abil püüdis ta luua keskset positsiooni barbaririikide seas läänes. See oli osaliselt mõeldud kaitsemeetmena ja osaliselt mõeldud vastukaaluks keisririigi mõjule. Tema tütred abiellusid läänegootide kuninga [[Alarich II]] ja [[Burgundia vürstivürst]]i [[Sigismund (Burgundia)|Sigismundiga]], tema õde Amalfrida abiellus vandaalide[[vandaalid]]e kuninga [[Thrasamund]]iga, samas ta ise abiellus frankide[[Frangi kuningate loend|Frankide kuninga]] [[Chlodowech I]] õe Audofledaga.

Selline poliitika ei olnud alati edukas rahu säilitamisel: Theoderich sattus sõtta Chlodowechiga, kui see ründas aastal 506 läänegootide valdusi [[Gallia]]s. [[Frangid]] olid kiirelt edukad, tappes [[Vouillé lahing]]us Alarichi ja alistades aastal 507 [[Akvitaania]]. Siiski tegutsesid Theoderichi kindralidväejuhid alates aastast 508 Gallias ja olid edukad [[Septimania]] läänegootidele säilitamisel, samuti laiendasid nad idagootide võimu burgundide[[burgundid]]e arvelt Lõuna-Galliasse ([[Provence]]). Aastal 510 taastas Theoderich siin varem olnud [[Gallia pretoriaanide prefektuur]]i. Nüüd oli Theoderichil ühispiir [[Läänegootide kuningriik|läänegootide kuningriigiga]], kus ta pärast Alarichi surma valitses oma tütrepoja [[Amalaric]]i regendina.

Rahu vandaalidega, mida kindlustati aastal 500 abielusidemetega Thrasamundiga, ja nende ühise huviga kui ariaanide[[ariaanid]]e võimuga Konstantinoopoli vastu, lõppes pärast Thrasamundi surma aastal 523. Tema järeltulija [[Hilderich]] soosis [[Nikaia]] katoliiklasi, ja kui Amalfrida protesteeris, mõrvast ta tema ja tema saatjaskonna. Theoderich valmistas ette retke tema vastu, kuid suri enne.

Theoderichi suhted oma nimelise isanda Ida-Rooma keisriga olid alati pingelised poliitilistel, aga ka usulistel põhjustel. Eriti Anastasiuse valitsemise ajal viisid need mitmete kokkupõrgeteni, kuid ükski neist ei kasvanud siiski üle üldiseks sõjapidamiseks. Aastatel 504-505 käivitasid Theoderichi väed kampaania [[Pannonia]] ja strateegiliselt tähtsa linna [[Sirmium]]i tagasisaamiseks, mis ametlikult olid [[Itaalia pretoriaanide prefektuur]]i osad ja mida siis okupeerisid [[gepiidid]]. Kampaania oli edukas, kuid see viis ka lühikese konfliktini keiserlike vägedega, kus goodid ja nende liitlased olid võidukad. Siseriiklikult, [[Akakiose skisma]] Rooma ja Konstantinoopoli patriarhaatide vahel, mille põhjustas keiserlik toetus ''[[Henotikon]]''ile, aga ka Anastasiuse [[Monofüsitism|monofüsiitide]] tõekspidamised, olid Theoderichile kasuks, kuna Itaalia vaimulikkond ja Rooma aristokraatia, keda juhtis paavst [[Symmachus]], oli sellele jõuliselt vastu. Seega sel ajal võis Theoderich loota nende toetusele. Sõda frankide ja läänegootide vahel viis uuele hõõrdumisele Theoderichi ja keisri vahel, kuna Chlodowech kujutas ennast edukalt katoliku kiriku eest võitlejana "ketserlike" ariaanidest gootide vastu, saavutades keisri toetuse. See viis aastal 508 isegi Anastasiuse poolt laevastiku saatmiseni, mis laastas [[Apuulia]] rannikut.

Seda ohtlikku väliskliimat halvendas regentluse nõrk siseriiklik seisund. Amalasuntha oli rooma haridusega ja kavatses jätkata oma isa lepituspoliitikat gootide ja roomlaste vahel. Selleks taotles ta aktiivselt Senati[[Senat]]i ja äsja keisriks saanud [[Justinianus I]] toetust, pakkudes [[Vandaali sõda|Vandaali sõja]] ajal neile isegi baase Sitsiilias. Siiski ei leidnud need ideed palju poolehoidu gooti aadli hulgas, kes lisaks välistasid valitsemist naise poolt. Nad protesteerisid, kui Amalasuntha otsustas anda oma pojale rooma hariduse, eelistades, et Athalarich peab suureks sirguma kui sõdur. Ema sundis teda õppima, kuid selle asemel valis Athalarich pillava ja ohjeldamatu elu, mis saatis ta enneaegselt surma.