Erakorraline meditsiin: erinevus redaktsioonide vahel

Üldiselt võib erakorralise meditsiini pioneerideks Euroopas lugeda inglasi, kes korraldasid 1967 esimese erialaseltsi kogunemise<ref>[http://www.collemergencymed.ac.uk/College/Background%20to%20the%20College/Landmarks%20in%20the%20development%20of%20the%20specialty]</ref>. Samuti tunnustasid [[Inglismaa]], [[Šotimaa]] ning [[Iirimaa]] kümnendijagu varem erakorralise meditsiini eriala. Samas tunnustas Island eriala alles 1992. Erakorralise meditsiini kui arstliku eriala vajadust tunnetati selgelt, kuid takistuseks olid riikide erinevad tervishoiusüsteemid, millest osa takistasid erakorralise meditsiini kui eriala teket. Selle tõttu oli erakorralise meditsiini kui eriala kujunemisel suur roll [[Euroopa_Liit|Euroopa Liidul]]. Euroopa liidu üheks eesmärgiks on liikmete toodete ja teenuste harmoniseerimine, mis on hädavajalik liidusiseseks kaubavahetuseks. Muu hulgas standardiseeriti meditsiinihariduse miinimumnõuded<ref>[http://www.iime.org/documents/vs.htm Minimum Essential Requirements and Standards in Medical Education]</ref> ning 1993 kehtestati kõigile liikmesriikidele kohustuslik arstlike erialade nimekiri, mis sisaldas ka erakorralise meditsiini arsti kutsenimetust. 20 saj üheksakümnendad aastad on märgilised veel sellepoolest, et haiglatesse hakati üle Euroopa looma septsiaalseid erakorralise meditsiini osakondi<ref>http://onlinelibrary.wiley.com/doi/10.1111/acem.12126/full#acem12126-sec-0009</ref>. Üheksakümnendatele eelnenud perioodil saabus eluohtlikus seisundis haige tavaliselt vastuvõtutuppa, kus personali poolest oli sageli vaid meditsiiniõde. Vastuvõtutuba ise oli väheväärtustatud osa mingist teisest osakonnasosakonnast. Euroopa Erakorralise Meditsiini Arstide Selts loodi 1994<ref>http://www.eusem.org/aboutus/</ref>.