Tallinna raekoda: erinevus redaktsioonide vahel

[[1346]]. aastal andis [[Taani kuningas]] võimu Eestimaal üle [[Saksa ordu]]le. [[Hansalinn]]ana sai Tallinn õiguse kontrollida idakaubandust, omades nn. laokoha õigust. [[Kaubandus]]e kiire kasv ja majanduslik õitseng tingisid vajaduse raekoja uute tarberuumide ja esinduslikuma väljanägemise järele.<ref name="raekoda" />

Vanimat, idapoolset hooneosa pikendati [[1371]]–[[1374|74]] lääne suunas. See nüüdse pikkusega, kuid kitsam ühekorruseline hoone ei erinenud eriti palju suurest kodanikumajast. Kiviraiduri Ghercke juhtimisel tehtud ümberehitusega aastatel [[1402]]–[[1404|04]] sai hoone põhijoontes tänapäevani säilinud ruumijaotuse ning sise- ja välisilme.<ref name="raekoda" /><ref name="Eesti Entsüklopeedia"/><ref>Tallinn, lühientsüklopeedia, 1979, lk. 272</ref>

Hoone ehitati kahekorruseliseks<ref name="Masso T., 1983, lk 80"/>. Ta on piklik kellerdatud [[paekivi]]ehitispaekiviehitis. Kõrge [[sadulkatus]]e ja teravnurksete otsaviiludega hoone idafassaadist kerkiv, ülaosas mašikuliitaoliseks [[friis]]iks laienev sale kaheksatahuline konsooltorn lõppeblõpeb kolmeosalise [[hilisrenessanss]]-stiilis lahtiste rõdudega tornikiivriga (1627–28[[1627]]–[[1928|28]], G. Graff, taastatud 1952, arhitekt A. Kukkur)<ref name="Eesti Entsüklopeedia"/><ref name="Masso T.,1983, lk 80">Masso T.,1983, lk 80</ref>. [[1433]]. aastal parandati tornikiivrit, [[1439]] seati üles kell<ref name="Masso T., 1983, lk 80"/>. Tornikiivri tipus on [[tuulelipp]] [[Vana Toomas]]<ref name="Eesti Entsüklopeedia"/>.

Vana Toomas kannab [[16. sajand]]i linnavahi riietust. Teda võib pidada peaaegu et Tallinna [[sümbol]]iks ning talle on pühendatud luuletusi<ref name="K.R. Hahn, 2001, lk 25">K.R. Hahn, 2001, lk 25</ref> ja laule. See lipp, mida tänanetänapäeva Vana Toomas käes hoiab, kannab aastaarvu [[1996]], sest samal aastal restaureeriti tornikiiver ja valmistati kujust torni tippu pandud koopia.<ref>K.R. Hahn, 2001, lk. 24</ref>

Hoone väljakupoolsel pikiküljel on peaaegu kogu [[fassaad]]i alumise korruse ulatuses lahtine [[arkaadkäik]] ehk võlvialune. Siia avanevad keldri sissekäigud ja aknad. Esialgne portaal asus fassaadi lääneosas. Praegune peasissekäik on ehitatud hiljem, arvatavasti [[18. sajand]]il. Ka endise portaali kõrval asuv uks on hilisem. Madalad juurdeehitised hoone lääneküljel on püstitatud [[18. sajand]]i lõpul. Keldri läänepoolse osa ruumid on kaetud servjoonvõlvidega[[servjoonvõlv]]idega, mida kannavad tugevad neljatahulised [[piilar]]id. Osa selle keldri vaheseinu on ehitatud nähtavasti hiljem. Tugev müür eraldab läänepoolset keldriosa kahest tunduvalt madalamast idaosas paiknevast ruumist.<ref name="ReferenceA"/>

Lahtisele teravale arkaadkäigule toetuv massiivne fassaad on rühmiti läbi lõigatud kitsaste nelinurksete akendega. Need aknad on natuke suuremad kui tavalistel elumajadel<ref name="K.R. Hahn, 2001, lk 22"/><ref name="Rannu J., 1983, lk 33">Rannu J., 1983, lk. 33</ref><ref name="ReferenceB">Eesti kunsti ajalugu, Eesti NSV Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituut, lk. 56</ref>. Peafassaadi aknaid on korduvalt muudetud; 18. sajandi algul olid need neljakandilised<ref name="ReferenceA"/>. Aknarühmad tähistavad torni poolt alates peakorruse kolme tähtsamattähtsat ameti- ja esindusruumi: raekirjutaja tuba ([[kämmerei]]), ühelöövilist raekambrit, mis oli raeisandate istungitesaaliksistungitesaal, ja kahe[[lööv]]ilist kodanikesaali<ref>Eesti kunsti ajalugu, Eesti NSV Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituut, lk. 56–57</ref>. Tinaruudulistest akendest välja vaadates võisid raehärrad silmas pidada mitut rae alluvuses olevat asutust: [[vaekoda]], [[apteek]]i, [[mündikoda]] ja [[vangla]]t<ref>K.R. Hahn, 2001, lk. 30</ref>. Fassaadi lõpetab sakmeline kindlusseina ülemist osa meenutav rinnatis dekoratiivsete laskeavadega<ref name="Rannu J., 1983, lk 33"/><ref name="ReferenceB"/>. Otseselt [[Pühavaimu kirik]]u eeskuju järgiv valitsejalik tornikuju ja Eesti keskaegses arhitektuuris harukordne sakmeline rinnatis fassaadi [[karniisjoon]]el on viited kaudsetele kontaktidele [[Alam-Reinimaa]] ehituskunstiga<ref name="ReferenceC">Eesti kunsti ajalugu, Eesti NSV Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituut, lk. 57</ref>.

Kaitserinnatise ja lohepeakujuliste [[veesüliti]]tega<ref>1627, D.Daniel Pöppel</ref> kaunistatud peafassaadi läbib peaaegu kogu hoone pikkune 9 kaarest koosnev alumise korruse kõrgune [[kaaristu]]. Fassaadi toetavad lisaks 8 [[piilar]]it<ref name="Eesti Entsüklopeedia"/><ref name="veeb.tallinn.ee">[http://veeb.tallinn.ee/raekoda/uus/index.php?id=9], vaadatud 28. juulijuulil 2013</ref>. Kaupmehed otsisid tihtipeale kaaristu all vihma eest varju<ref name="K.R. Hahn, 2001, lk 22"/>. Üht raekoja arkaadkäigu sammast kasutati [[häbipost]]ina. Selle külge aheldati kurjategijad, et neid linnarahvale häbistamiseks ja mõnitamiseks välja panna<ref name="K.R. Hahn, 2001, lk 25"/>. Sellel olid kaelaraud ja randmekinnitid<ref>[http://www.ohtuleht.ee/7901], Õhtuleht, vaadatud 28. juuli 2013</ref>. Kaaristu lõpeb raekoja peauksega hoone paremas servas. Teistest väiksematest ustest ja luukidest erineb peauks ilusate raidpiitade ja ukseni viiva kolme trepiastme poolest. Tänu neile on näha, et tegu on peasissekäiguga<ref name="K.R. Hahn, 2001, lk 22"/>.

Esimese korruse läänepoolse osa ehituslaad on sarnane tema all asuva keldriruumi omaga: sellegi servjoonvõlve kandsid neli madalat neljatahulist piilarit. Keskajal oli siin arvatavasti niinimetatud kaubasaal, kus tutvustati kaupu, sõlmiti tehinguid jne. Kaubasaalist ida pool olev ruum, mille võlvid toetuvad samasugustele neljatahulistele piilaritele, oli keskajal piinakambrikspiinakamber. Põhjapoolsesse müüri ehitatud trepi kaudu oli see ruum ühendatud raesaaliga teisel korrusel, kus keskajal mõisteti kohut. Kahest väiksemast idaosas asuvast ruumist oli lõunapoolne varakambriks, kust ruumi läänemüüris asuva trepi kaudu pääses teisele korrusele linna arvepidamise ruumi (kämmerei). Nagu varakamber, nii on ka sellest põhja pool asetsev ruum kaetud [[silindervõlv]]iga. Selle ruumi läänemüüris oli ahi (kalorifeer ehk [[hüpokaust]]) raesaali kütmiseks.<ref>Eesti arhitektuuri ajalugu 1965, lk. 176–177</ref>

Peakorruse huvitavaimad ruumid on kuue [[võlvik]]uga kahelööviline pidulik kodanikesaal ja sellest idas asuv raesaal<ref name="Eesti Entsüklopeedia"/>. Teise korruse lääneosas asuv 16,2 meetri pikkune ja 12 meetri laiune nn. kodanikesaal on 7,5 meetri kõrgune kahelööviline ruum. Ruumi kannavad kaks Tallinna [[15. sajand]]i arhitektuurile tüüpilist kaheksatahulist piilarit. Kodanikesaal on kaetud kaheksaosalise madala [[servjoonvõlv]]igaservjoonvõlviga, mida eraldab kolmeosaline vööndkaar. Raekoja kagunurgas leiduv kõiki korruseid läbiv šaht oli käimla (''[[profatt]]'').<ref>Eesti arhitektuuri ajalugu 1965, lk. 177–178</ref>

[[Pilt:Tallinna raekoja kodanikesaal 2012 (2).jpg|pisi|Tallinna raekoja kodanikesaal aastal (2012)]]

Raekoja suurt saali kutsutatakse [[kodanikesaal]]iks<ref name="K.R. Hahn, 2001, lk 25" />. Kodanikesaal mahutab 100 inimest ja seal on [[klaver]] muusikaliste etteastete jaoks<ref>[http://veeb.tallinn.ee/raekoda/uus/index.php?id=21 Tallinna raekoja ruumid], veeb.tallinn.ee, vaadatud 28. juulijuulil 2013</ref>. Kütmata esindussaalina võeti siin vastu tähtsaid külalisi, linna saabunud rändmuusikuid ja näitlejaid ning peeti suursuguseid [[bankett]]e.

Kodanikesaalis on 9 akent, mis muudavad ruumi väga valgeks. Kodanikesaali ilme kujundavad kaks värvilist kolmevärvilise kalasabamustriga kaheksatahulist piilarit, mille [[talum]]il paiknevad [[tsistertslased|tsistertslaste]] arhitektuurist pärineva ja Tallinnas hiljem sageli esineva ehituskunstilise motiivina [[konsool]]id<ref name="K.R. Hahn, 2001, lk 25" />. Piilarid on sihvakad ja lisavad ruumile avarust. Kalasabamuster on taastatud läänepoolsel piilaril säilinud fragmendi eeskujul<ref name="R.Kangropool, 1982, lk">R. Kangropool, 1982, lk. ?</ref>. Neile toetub võlvitud lagi. Võlvitud lagesid nägi harva mujal kui kirikutes, kloostrites ja kindlustes. Elumajadesse ehitati tavaliselt puitlaed.<ref name="K.R. Hahn, 2001, lk 25"/>

Kahevõlviline ruum on 7 konsooliga jagatud 6 võlvikuks. Keskajal oli põrand laotud eri suurusega paekiviplaatidest, tänapäeval on plaadid ühetaolised.<ref name="R.Kangropool, 1982, lk">R.Kangropool, 1982, lk ?</ref>

Valmimisaegne kodanikesaal ei olnud siiski arvatavasti nii avar kui tänapäeval. Visuaalselt kitsendasid ruumi viinapuuväätidega maalingud, mis tõenäoliselt seinu ja lage katsid<ref name="R.Kangropool, 1982, lk"/>. Kodanikesaali lõunaseina idanurgas asuvad kaks väikest keskaegset käimlat profatti, üks meestele ja üks naistele<ref>[http://www.epl.ee/news/tallinn/raekojas-leiti-kultuurikihi-alt-ligi-400-aastased-seinamaalingud.d?id=50980184 Raekojas leiti kultuurikihi alt ligi 400-aastased seinamaalingud], Eesti Päevaleht, vaadatud 9. juulijuulil 2013</ref>. Saali idaseina läbiv portaal ühendab ruumi raesaaliga. Portaali kohal paikneb nišš, mille algne sisu on teadmata. [[1561]]. aastast seisab nišis aga ladinakeelne manitsustahvel raehärradele.

[[Pilt:Tallinn Rathaussaal (2009).JPG|pisi|Raesaal aastal (2009)]]

Vööndkaarte profiil koosneb kahest tugevast teravselgsest servamõikast. Sama kordub varieeritult kahevõlvilises kodanikesaali taga asuvas raesaalis. Madalreljeefsed [[päiskivi]]d raesaali võlvlaes on esimesi näiteid siinsele [[hilisgootika]]le iseloomulikust lamedast reljeefstiilist<ref>Eesti kunsti ajalugu, Eesti NSV Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituut, lk. 57</ref>. Raesaal on raekoja kõige tähtsam ruum. Seal pidasid raehärrad oma istungeid ja võtsid vastu otsuseid<ref>K.R. name="Hahn, 2001, lk 25<"/ref>. Raesaali mugavuste hulka kuulus see, et teda sai kütta. Keskajal ei olnud igas ruumis kaminat või mõnda muud küttesüsteemi, mis talvel oleks sooja andnud. Nurgas seisev [[kahhelahi]] ehitati alles mitu sajandit hiljem.

Raesaali seintesse on müüritud kaks rahakappi. Kappide tammepuust uksi ([[tamm]] on väga vastupidav puu) kannavad tinutatud raudhinged. Neid uksi sai ka lukku keerata, sest kappides hoiti raha, dokumente ja muid väärtuslikke asju.

[[Raad]] pidas ametis linnakirjutajatlinna[[kirjutaja]]t, kes tähendas dokumentidesse üles tähtsaid asju ja kellel peale ilusa käekirja oli ka hea haridus.

Raekoja ehitamisel ei ole arhitektuurilist eeskuju imporditud ega kusagilt otse üle võetud. See kujunes kohaliku paekivi pikaaegse töötlemiskogemuse, ehitustraditsiooni ja kivimeistrite tööoskuste põhjal. MõningadMõned välismõjud on saanud Tallinnale ainuomase tõlgenduse ja kujundanud arhitektuurivorme kohapeal ainuomasel viisil ja omanäoliseks<ref name="veeb.tallinn.ee"/>. Tallinna meistrid olid tõenäoliselt kursis [[Itaalia]] ühiskondlike hoonetega, mida näitab eriti arkaadkäik. Saksa raekodadest ei sõltu Tallinna raekoja arhitektuur aga mingil määral.<ref>Eesti arhitektuuri ajalugu 1965, lk. 178</ref>

Raekoja fassaadis, ruumistikus, detailides ja ühtlasi kogu põhiplaanis kajastub läbipõimunult midagi kaupmeeste esinduselamust, rangevormilisest linnusest ning kloostri saalruumide ja kirikute pidulikkusest. Üllatavalt kompaktses hoonekorpuses, mille jaoks valiti range lihtsusega konstruktiivsed raidvormid, leidsid peale suurte saalide koha ka rae mitmekülgsete ülesannetega seotud arvukad kõrvalruumid. Euroopa ühe vanima ningja omapärasemaomapäraseima raekojana janing Tallinna profaanarhitektuuri esimese suurehitisena kehastas ta tugevaks kasvanud hansalinna jõudu ja iseteadvust.<ref>Eesti kunsti ajalugu, Eesti NSV Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituut, lk. 58</ref>

Ehitusuuringud on tõestanud, et raekoda paiknes samal kohal juba [[13. sajand]]il. Praegune, rohkem kui 600-aastane hoone rajati vana raekoja müüritisele<ref>[http://www.epl.ee/news/tallinn/raekoja-ihuarst-teddy-bockler-esitles-raamatut-raekoja-leidudest.d?id=50999935 Raekoja ihuarst Teddy Böckler esitles raamatud raekoja leidudest], Eesti Päevaleht, vaadatud 28. juulijuulil 2013</ref>. Juba aastal 1250 oli praeguse raekoja asukohal püsti kivihoone. Allikates mainitakse koosolekusaaliga (''consistorium'') ja keldriga (''cellarium civitatis'') hoonet [[1322]]. aastal. Linna võimsuse ja rikkuse kasvades ehitati ta ümber. 14. sajandi lõpul oli hoone sama pikk kui praegu, kuid kitsas ja ilma tornita. Ainult arkaadkäik, mis praegusest arkaadkäigust erines, andis tunnistust sellest, et tegemist pole tavalise elumajaga.<ref name="Rannu J., 1983, lk 34">Rannu J., 1983, lk. 34</ref>

Võib väita, et raekoda ehitati samuti soolale. Suurte töödega tehti algust 15. sajandi algul. [[1402]]. aasta lihavõttepõhi tähistas raad veel vanas majas, kuid kohe pärast pühi alustati ehitustöödega<ref name="Rannu J., 1983, lk 34"/>. Tõenäoliselt juhtis neid töid kiviraidur Ghercke<ref name="ReferenceB"/>. Võimalik, et juhtivad meistrid, kelle hulgas oli ka Ghercke, tulid all-linna [[Toompea]]lt, kus 14. sajandi viimasel veerandil olid lõppenud ulatuslikud tööd [[linnus]]es, Suure Toompea ringmüüril ja toomkirikus<ref name="ReferenceC"/>. Ehitusplatsile toodi 600 palki, 581 prussi, 46 paari talasid ja 107 kivikoormat. Kivid toodi [[Lasnamäe]]lt, kus oli kiviraiujate küla,. dokumentidesDokumentides on säilinud ka vedajate nimed. Müüriladumiseks toodi tahumata kive, kuid mõned detailid tuli teha ka lihvitud kividest<ref name="Rannu J., 1983, lk 35">Rannu J., 1983, lk. 35</ref>. Hoone põhikonstruktsioonid – vundamendid, müürid ja võlvid – on ehitatud Toompea paelavalt ja linnalähedastest kivimurdudest hangitud paekivist. Kokku laoti need [[lubimört]]i kasutades<ref>[http://veeb.tallinn.ee/raekoda/uus/index.php?id=9 Tallinna raekoda], tallinn.ee, vaadatud 6. juulijuulil 2013</ref>. [[1403]]. aastal tahuti kivid ning ehitati kaaristu, võlve kandvad piilarid, aknapõsed jm<ref name="Masso T.,1983, lk 80"/>. Kaaristu piilarid ja Tallinna ehitusstiili arengus olulist osa etendanud fassaadi läänelõigus paiknev peaportaal ehitati Ghercke otsesel osavõtul<ref name="Reference378">Eesti kunsti ajalugu, Eesti NSV Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituut, lk. 378</ref>. Eeskujuks oli portaalimeistrile [[Toomkirik]]u väiksem lõunaportaal<ref>Eesti kunsti ajalugu, Eesti NSV Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituut, lk. 56–57</ref>. On teada, et kivitahuja Yckmele valmistas sambad veinikeldri tarvis ja 200 plokki hoone välisnurkade jaoks. Meister Keyzner, üks arvuka kivitahujate pere esindajaist, valmistas aknad. Gherckele ja ta kahele abilisele maksti peaportaali ehitamise eest 5 [[Riia markamark]]a (1 Riia mark kaalus 207,8 g hõbedat[[hõbe]]dat).

[[1404]]. aasta lõpuks saadi ehitustööd valmis. Maksti ära meistritele, kes olid paika pannud katusekivid ja, klaasinud aknad, ja koristanud ehitusprahi. Jõulupühi tähistas raad uues hoones. Ehitamine oli kestnud kaks ja pool aastat. Märkimisväärne on see, et ehitajad olid töötanud ainult suvel<ref name="Masso T.,1983, lk 80"/><ref name="Rannu J., 1983, lk 35"/>. Veel mitu sajandit pärast ehitust kattis seinu valge lubjavõõp, mis jättis puhtaks siledad raidkivikonstruktsioonid.<ref name="veeb.tallinn.ee"/> Ehitustööd jätkusid aga hiljemgi: remonditi katust ja torni, vahetati aknaklaase, laoti üles ahjud, tehti ümber trepiastmed<ref name="lemill.net">[http://lemill.net/content/webpages/tallinna-raekoda Tallinna raekoda], lemill.net, vaadatud 28. juulil 2013</ref>.

Ehitustööd jätkusid aga hiljemgi: remonditi katust ja torni, vahetati aknaklaase, laoti üles ahjud, tehti ümber trepiastmed<ref name="lemill.net">[http://lemill.net/content/webpages/tallinna-raekoda Tallinna raekoda], lemill.net, vaadatud 28. juuli 2013</ref>. Ajaloolise Tallinna kuldaeg jääb 15. sajandi keskpaiga ja 16. sajandi alguse vahelisse perioodi<ref>[http://www.tallinnhistoricalhotels.com/index.php?id=11637], www.tallinnhistoricalhotels.com, vaadatud 8. juuli 2013</ref>. Hansaaegade majanduslik jõukus lubas luua suurepäraseid arhitektuuri- ja kunstiväärtusi. [[1530]]. aastast hakkas raekoja kohal keerlema tuulelipp Vana Toomas (praegu on raekoja tornis selle täpne koopia, esialgne tuulelipp on Raekoja keldris. 19 [[Tallinna Linnamuuseum]]is). 16. sajandi lõpul valmistas tuntud valajate perest pärit [[Heinrich Hartmann]] raekojale kella. [[17. sajand]]il pandi raekojale uus [[tornikiiver]], selle töö tegi ehitusmeister [[Greiger Graff]]<ref name="Masso T80"/><ref name="Rannu 35"/>. Arvatavasti [[1627]]–[[1629|29]] pandi senise gooti teravkiivri asemele hilisrenessanss-stiilis praegune kiiver. “Ühe märgiga telliskivide järgi võib otsustada,1983 et mitmed fassaaditööd, lktornikonsooli 80ja viilu parandamine, uute dekoratiivsete veesülitite paigaldamine ja siseehitustööd toimusid kõik umbes ühel ajal või vähemalt järjest,” rääkis Teddy Böckler. “Nähtavasti 1630. ja 1650. aasta vahel ehitati ka suurde saali piilarite vahele vaheseinad ja konsoolide kõrgusele vahelagi. Nende väikeste kambrite kütmiseks oligi vaja ehitada ahjud ja korstnajalad."/><ref name="RannuTallinna Jraekojas kukkus lagi sisse">[http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/tallinna-raekojas-kukkus-lagi-sisse.d?id=5552407 Tallinna raekojas kukkus lagi sisse], 1983Delfi, lk17. aprill 2003</ref> Vanasti polnud majadel maapinnani ulatuvaid vihmaveerenne. Nende asemel kaunistasid katuseräästaid enamasti lohepeakujulised kivist või rauast veesülitid, mille ülesandeks oli vesi majaseinast eemale juhtida<ref name="lemill.net"/>. Üheaegselt torni lõpetamisega sepistas vasksepp [[Daniel Pöppel]] raekojale lohepeadest vaskplekist veesülitid<ref name="Masso 80"/><ref name="Rannu 35"/>. Praegu on need raekojas ilu pärast.

[[1651]]–[[1652|52]] viidi raekoja peasissepääs barokkarhitektuurile iseloomulikult üle hoone keskossa. Peaportaal suleti. Raekoja esinduslikkust ja omapära esiletoonud kaaristu ning keldri ja esimese korruse aknad müüriti kinni. Kodanikesaal jaotati kaheks korruseks ja tükeldati eraldi ruumideks<ref name="raekoda5" /><ref name="Masso T., 1983, lk 80"/>. 1860. aasta paiku ehitati nelinurksed aknad ümber teravkaarseiks<ref name="Masso T., 1983, lk 80"/>.

[[1944]]. aastal toimunud pommirünnakus ([[Märtsipommitamine]]) süttis raekoja tornikiiver ja hävis. See sai tõukeks raekoja uöatuslike [[restaureerimine|restaureerimistööde]] algusele pärast sõda<ref name="raekoda5" />. [[1952]]. aastal taastati torn. [[1959]]–[[1960|60]] avati taas kaaristu ja kõrvaldati fassaadidelt möödunud sajandi ümberehituste jäljed. [[1971]]–[[1975|75]] (arhitekt [[Teddy Böckler]], sisearhitektid [[Leila Pärtelpoeg]] ja [[Udo Umberg]])<ref>[http://entsyklopeedia.ee/artikkel/tallinna_raekoda1 Tallinna raekoda], entsyklopeedia.ee, vaadatud 6. juulijuulil 2013</ref> vabastati raekoja sisemus hiljem ehitatud vaheseintest ja -lagedest ning taastati raekoda Tallinna esindushooneks.<ref name="Masso T., 1983, lk 80"/>

1952. aastal taastatud torni puitkonstruktsioon oli [[1996]]. aastaks osaliselt pehkinud ja selle plekk-kate lagunenud. Niisiis vahetati tornikiiver ja sümboolse tähendusega Vana Toomas välja. Vana Toomas oleks võinud suurema tormi korral alla kukkuda. Tööd algasid 1996. aasta alguses, kui Albu vallas valmistati vajalikud puitdetailid. Torni osad toodi Tallinna juunis ning algas nende kokkumonteerimine ja katmine [[vask|vasest]] plaatidega. Torni puitkonstruktsiooni katmiseks kulus 1,4 tonni vaskplekki. Viimase töönädala kolmapäeva õhtul liideti torni osad kokku ja esialgu raekoja kõrval asuvamaapinnal seisva torni otsa paigutati Vana Toomas. Esmalt tuli vana torni tugevdada, et ta töö käigus ära ei laguneks. Ülemine osa tõsteti alla alles kell kolmveerand 9. Esialgu plaaniti töidtööd lõpetada kell 3, kuid asi venis õhtuni. [[Tuul]] tõusis ja kui oli jäänud üles tõsta veel viimane torni osa, tekkis oht, et tuul hakkab töid segama. Lõpuks õnnestus kell 7 hakata torni viimast osa oma kohale panema. Torni liitmise ja jupikaupa ülespaigutamise töötas välja projektibüroo Sille insener Danil. Plaanid viis ellu AS Stinger [[Voldemar Metsaallik]]u juhtimisel. Tornikiivri aitas üles tõsta [[Pekkaniska]] autotõstuk.<ref name="Postimees">Triin Parts. [http://www.postimees.ee/leht/96/07/26/kuum.htm Tallinna raekoda sai uue torni ja uue tuulelipu], Postimees, vaadatud 28. juuli 2013</ref>

1970. aastate restaureerimistööde käigus taastati keskaegne suur saal, mis oli üle 300 aasta olnud ümber ehitatud väiksemateks kambriteks. Kambrite kütmiseks ehitatud ahjude kaks korstnajalga lammutati saali poolt kuni võlvlaeni. Võlvlae paekivisse [[17. sajand]]ilsajandil raiutud auk kaeti trossidel rippuva puitalusega, mis krohviti.<ref name="tallinn.ee">[http://www.tallinn.ee/est/uudised?id=3186 Raekoja korstnajalatükk lõhkus saali lae], tallinn.ee, 17. aprill 2003</ref>

1996. aastal, kui vana torn alla tõsteti, selgus, et 44-aastane Vana Toomas oli üleval olles oma mõõga kaotanud. Vana Tooma kinnitused olid peaaegu täiesti lahti läinud ja tuulelipu all olevast tornikerast tilkus vett. Ilmselt kukkus mõõk tuulega alla kas raekoja katusele või sattus mõne suveniirikorjaja koju. Tõnu Laugu arvates lagunes Vana Toomas kiirelt, kuna 1952. aastal jäeti kuju värvimata. Samuti ei tehtud midagi rauast kinnitusdetailide [[rooste]]tamise vastu. Lisaks oli puitkonstruktsioon valesti tehtud. Vett voolas sisse ja torn mädanes kiirelt. Uue torni ja tuulelipu tegemisel peeti neid vigu silmas. Vana Toomas krunditi [[tinamennik]]uga, värviti üle ja osaliselt kullati. Heleroheline tuulelipp on väidetavalt täpselt originaali sarnane. Vana Tooma nägu, käed, haladjalad, mõõk, lipp ja tornikera, millel kuju seisab, on kuldsed. Kõigeks selleks kulus umbes 4 grammi õhukesi kullalehti. Parandusettepanek tuli [[1992]]. aastal Teddy Böcklerilt [[AS Vana TallinnastTallinn]]ast. Tema väitis, et täieliku kuldamise kommet varem ei olnud. Osaliselt oli kullatud ka esimene 1530. aasta Vana Toomas. Vana Tooma originaal ja lohepeakujulised veesülitid, mis samuti osaliselt kullatud on, kinnitavad seda ütlust.<ref name="Postimees" />

Tornikiivri kujuTornikiiver oli selleks ajaks oma esialgse vormikuju paljude ümberehituste tõttu kaotanud. Praegune torn on rohkem [[Niguliste kirikukirik]]u oma moodi. Ta on natuke saledam, nii et välisrõdule enam liikuma ei mahu. Nüüdne kiiver on iseloomulikum 17. sajandi hilisrenessansile. Ehitustööde aasta sügiseni oli tornikiiver vaskpunane ja siis värviti roheliseks. Torni vahetamine läks linnavalitsusele maksma 1,8 miljonit [[Eesti kroon]]i. Raha võeti linna eelarvest.<ref name="Postimees" />

Tallinna Raekoja pööning puhastati välja aastatel [[2002]]–[[2003|03]]. PööningupoolPööningupoole lammutatilammutas ehitusfirma poolt kuni „pööningu põranda tasapinnani“, mis oli tekkinud võlvidele kogunenud prahist. Selle sisse lammutajad ise ei kaevunud<ref name="tallinn.ee"/>. Kaevetööde käigus leitud põnevad ja haruldased leiud on raekoja pööningul uudistamiseks väljas<ref>[http://www.tallinn.ee/est/Tallinna-Raekoda-eksponeerib-ponevaid-pooninguleide Tallinna raekoda eksponeerib põnevaid pööninguleide], tallinn.ee, 3. juuli 2013</ref>. Nende hulgas on näiteks raha ja dokumentidega nahkpaun, mis just tänu tolmule hästi säilinud onsäilis. Kõige vanemaks leiuks osutus aga raesaali põranda alt leitud puust tõmmits, mille süsinikanalüüssüsinikuanalüüs näitas, et selle valmistamiseks kasutatud puu hakkas Eesti metsades kasvama 1230.-1240. aasta paiku, kui Rävala oli juba [[Taani]] võimu all. Lisaks saab tutvuda restaureerimislooga – stendidelt näeb lühikirjeldusi selle etappidest aastatest 1952–2005. Pööningule viib teiselt korruselt keerd­trepp. See asub endise raekoja köögi [[mantelkorsten|mantelkorstnas]].<ref>[http://www.postimees.ee/20809/raekoda-volub-nii-keldri-kui-pooninguga Raekoda võlub nii keldri kui ka pööninguga], postimees.ee, 16. juuli 2008</ref>

Raekoja võlvidepealselt veeti toona välja ligi 300 tonni ehk umbes 70 veoautokoormat prahti. Sellest enamuse moodustas võlvikuplite vahesid täitnud pinnas, mis ajalooliselt oli täitnud soojustuse funktsiooniülesannet. Kaevetööde käigus tuli prahi seest välja üle 300 leiu, nende hulgas haruldasi dokumente ja esemeid. Neid uuriti, puhastati ja konserveeriti ning väike, kuid põnevam ja haruldasem osa neist on raekoja pööningul väljanäitusel. Näha saab pööningult leitud kirju raele ja raehärradele 14.-16. sajandist, keskaegseid [[tuletõrje]]vahendeid, tööriistu jms kuni [[1905. aasta revolutsioon]]iliste [[lendleht]]edeni välja.<ref>[http://www.tallinn.ee/est/Tallinna-Raekoda-eksponeerib-ponevaid-pooninguleide Tallinna raekoda eksponeerib põnevaid pööninguleide], tallinn.ee, 3. juuli 2013</ref>

Enamiku 1970. aastate lõpul tehtud sisekujunduse elementidest ei heidetud minema, kuna Teddy Böckler leidis, et tegu on õnnestunud, tervikliku ja väärika sisekujundusega. Lisaks linnakodanike saali mööblile säilisid näiteks omal ajal väga moekad süsimusta [[polüester]]lakiga kaetud vaheuksed hüüdnimega "klaveriuksed". Klaveriuksed sobivad väga hästi kujunduse teiste mustade elementidega. Raekoja direktriss Elvira Liiver Holmström ütles, et ennistamise käigus tegeldi ka rekonstrueerimisega, mistõttu sai raekoja köök tagasi kunagi sealt välja lammutatud mantelkorstna. Korsten on ühtlasi ka trepikojaks, millest kulgeb pööningule keerdtrepp. Pööningusaal puhastati tolmust, uuendati ning sellest sai muuseumi- ja näitusepaik.<ref>[http://blog.postimees.ee/150504/esileht/siseuudised/tallinn/134346.php Tallinna raesaalid said uue ja senisest ajaloohõngulisema näo], postimees.ee, vaadatud 28. juulijuulil 2013</ref>

[[17. aprill]]il [[2003]] kukkus raekoja pööningu prahikihist arheoloogilisel kaevamisel välja tulnud 17. sajandi korstnajala tükk läbi suure saali võlvlae ningja saal suleti ürituseleüritustele [[5. mai]]ni. Teddy Böckleri sõnul jäi enne 1650. aastat ehitatud korstnajalast umbes inimesekõrgune tükk lammutamata 1970. aastate restaureerimistööde käigus. Raekoja pööningu prahikihi arheoloogilistel kaevamistelväljakaevamistel puhastati välja kahe korstnajala ligi 2 meetri kõrgused jupid. Prahikihi hõõrdejõu püsimisabi kaotanud tellis jäi toetuma laevõlvi puitkattele, mille tross öösel rebenes.<ref name="tallinn.ee"/> Õnnetuse hetkel inimesi ruumis ei viibinud.<ref name="Tallinna raekojas kukkus lagi sisse"/>.

[[2008]]. aastal avastati põranda alt keskaegne kogumiskaev ningja erinevaid põnevaidmitmesuguseid makette. Samal aastal uuendati ka teisel korrusel asuvat kämmereid, mis oli rae arvehärrade tööruumikstööruum ningja 19. sajandi lõpust 1970. aastateni linnapea kabinetikskabinet. 15. ja 16. sajandi rae arveraamatutest tehti koopiad, pandi vaatamiseks välja ning kogu ruum kujundati uuesti ümber.<ref>[http://www.postimees.ee/20809/raekoda-volub-nii-keldri-kui-pooninguga Raekoda võlub nii keldri kui ka pööninguga], postimees.ee, 16. juuli 2008</ref>

Mida olulisem on ruum, seda luksuslikum on selle sisustus. Ka raesaali seinu katsid vanasti maalid ja piltidega seinvaibad, mis olid erinevad praegustest. Keskaegsest kallihinnalisest mööblist on säilinud tähelepanuväärsed raepingid <ref name="K.R. Hahn, 2001, lk 26">K.R. Hahn, 2001, lk. 26</ref> (üks u. 1370. aastaist pärinevate võrejate külgleenidega ja 15. saj. alguses valmistatud medaljonidega kaunistatud seljatoega, teine 15. sajandi alguses nikerdatud reljeefkülgleenidega), Justitia figuuriga (1629) ja linna vapiga [[raidreljeef]]id (1652), manitsustahvel (1651), 8 kohtumõistmisteemalist lünetimaali <ref>1667, J.Johann Aken</ref>, nikerdfriis <ref>1667–96, E. Thiele, J. Armbrust</ref> ja 6 kroonlühtrit ( 17. saj. II pool).<ref name="Eesti Entsüklopeedia"/>

[[1667]]. aastal kaeti raesaali lääne- ja idaseina põhjapoolsemad lõigud nikerdatud puitfriisiga, mille elegantselt keerduvasse palmikvääti on osavalt kombineeritud jahistseenid ja muud meisterlikult nikerdatud figuraalsed reljeefid.<ref>Eesti kunsti ajalugu, Eesti NSV Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituut, lk 123</ref> Friisi 12 osa valmistas meister Elert Thiele Tallinna kodanikuks sai 1661;?-1674) <ref>Eesti kunsti ajalugu, Eesti NSV Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituut, lk. 123</ref><ref name="Rannu J., 1983, lk 36">Rannu J., 1983, lk. 36</ref> Ülejäänud 8 friisitahvlit lõpetas peale tema surma muude kaunistustööde kõrvalt Joachim Armbrust (Tallinnas 1692 kuni1692– u. 1703). Need paigutati saali lääne- ja idaseina lõunapoolsetesse lõikudesse. Armbrust kujundas oma friisi kõrgbarokselt lopsaka ja volüümse lillornamendiga.<ref>Eesti kunsti ajalugu, Eesti NSV Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituut, lk. 124</ref> Friiside kohal asub 8 piibliteemalist maali, mille autoriks on lüübeklane [[Johann Aken]] (?-1689, Riias).<ref name="Reference378" /><ref name="Rannu J., 1983, lk 36"/>. Raad tellis need raesaali lünetiväljade katteks. Maalide keskseks teemaks on kohtumõistmine ([[Saalomoni]] kohus, [[Kristus]] Pilaatuse[[Pilaatus]]e ees, [[Simson]] ja [[Delila]], [[Seeba kuninganna]] jt.)

Traditsioon maalida raekodadesse moraliseerivaid kohtumõistmisteemalisi kompositsioone pärineb [[Madalmaad]]est, kus seda praktiseeriti juba [[13. sajand]]il. Sujuv valguse-varju vaheldus, särav ning soe koloriit on tänini Tallinna raekoja istungitesaali kaunistavate Akeni maalide peamisi võlusid.<ref name="Reference378" /> Kuid ka jõuliste figuuride käsitluses ja kompositsioonis esines Aken oskusliku meistrina. Maalides mõnevõrra ilmnev hollandi ja [[flaami]] kunsti (Rubens, Rembrandt) mõju süvendab ettekujutust J. Akenist kui meistrist, kes oli kursis oma kaasaegse kunsti saavutustega. Raekoja maalid ei ole kvaliteedilt ja maneerilt võrdselt head. “[[Seeba]]“Seeba kuninganna” ning “Kristus teenarirahaga” on ülejäänuist kohati tunduvalt nõrgemad ning nende maalimaneer reedab teiste maalijate, tõenäoliselt meistri abiliste kätt.<ref>Eesti kunsti ajalugu, Eesti NSV Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituut lk. 120</ref>

Eriline väärtus on meie päevini säilinud bürgermeistrite pingi külgtugedel. [[14. sajandist]] pärineva pingi külgleenil on kujutatud [[Tristan]]i ja [[Isolde]] kohtumine ning [[Simson]]i võitlus lõviga. 15. sajandist pärineva pingi otsatoed on kaunistatud [[Taavet]]i ja [[Koljat]]i võitlust kujutava stseeniga ning stseeniga, kus [[Delila]] lõikab maha Simsoni juuksed. Viimane reljeef kujutab [[Aristoteles]]e sattumist nõiduslikku [[Phyllis]]e võrku.<ref name="Rannu J., 1983, lk 36"/> [[Phyllis]] ajanud mõttetark Aristotelesel pea nii segi, et see lubanud tal enda seljas isegi ratsutada. Selle pildiga tahetakse mõista anda, et naiselik kavalus teeb vahel ka kõige võimatuma võimalikuks. Muuseas tõlgendatakse seda kujutist mõnikord ka nii, et tegu olevat jutuka raehärraga, kes rae istungil oma saladused naisele välja lobiseb. Et teda karistada ja häbistada, sunniti teda oma naisele hobuseks olema.<ref name="K.R. Hahn, 2001, lk 26"/> Hiljem on liidetud kaks skulptuuri: “[[Ristija Johannes]]e pea” ja “[[Veronika rätt]]”. Nende autor on [[Clawes Sittow]], tuntud maalikunstniku [[Michel Sittow]]i isa.

Raekoja ruume kasutati erinevateks otstarveteks. Peale raeistungite korraldati siin mitmesuguseid pidustusi ja teatrietendusi. Keldrikorrusel asusid laoruumid ja veinikelder, esimesel korrusel arkaadkäigu taga oli kaubasaal ja piinakamber. Põhiruumid olid teisel korrusel; siin asusid kodanikesaal, raesaal, [[kämmerei]], varakamber ja raeköök. Raekoda köeti keldrikorrusel asunud [[kalorifeer]]i – õhusoojendi – abil.<ref name="Rannu J., 1983, lk 35"/>

Tallinna raekojas, mis restaureeriti aastatel 1971–1975, toimuvad praegu pidulikud vastuvõtud, teatrietendused ja kontserdid.<ref name="Rannu J., 1983, lk 36"/> Esimesel korrusel saab raekoja külalisteraamatute abil ülevaate kuulsatest külalistest, kes raekojas aegade jooksul on käinud. Nende hulgas, kelle autogramme näha saab, on [[Venemaa]] viimane keiser [[Nikolai II]], Suurbritannia kuninganna [[Elisabeth II]] jpt. Keldris ootab külastajaid Vana Toomas aastast 1530 ning ajaloolised maketid linnamüürist, -väravatest ning muudest keskaegsetest hoonetest. Pööningul on väljas 2002–2003. aastate kaevetööde käigus leitud leiud uudistamiseks väljas.<ref>[http://www.tallinn.ee/est/Tallinna-Raekoda-eksponeerib-ponevaid-pooninguleide Tallinna raekoda eksponeerib põnevaid pööninguleide], tallinn.ee, vaadatud 28. juuli 2013</ref>

Juba 1248. aastal kinnitas Taani kuningas [[Erik IV]] Tallinnale [[Lübecki linnaõigus]]e, millele toetudes alustas raekojas tööd hansakaupmeeste seast valitud raad. Selle sammuga astus Tallinn Euroopa õigusruumi. Linnavalitsus töötas raekojas kuni 1970. aastani. Tänaseni munitsipaalomandis olev maja täidab oma ajaloolist funktsiooni linna esindushoonena.<ref name="raekoda5" />

Üks kõige olulisemaid vabalinna privileege oli luua linnanõukogu ehk magistraat. Magistraadi ülesandeks oli “järgida linna kasu ja hüvangut”. Raad andis välja seadusi sõlmis kokkuleppeid, tal oli oma pitsat; raad müntis raha, määras inimesi ametisse, pidas järelvalvet korra ja kaubanduse üle kogu linnas, käsutas linna vara, juhatas linna kaitset, korraldas kindlustuste ehitamist ning sõjaväe ülalpidamist, pidas kohut ning jälgis kohtuotsuste täitmist. Raad pööras tähelepanu linlaste olmele ja nende väljanägemisele,<ref name="Rannu J., 1983, lk 33"/> võttis vastu riietusreglemendid. Raekojas otsustati kõik tähtsamad küsimused: mitu uut torni linnamüüri ehitatakse, mis juhtub teolt tabatud varastega, mitu pulmakülalist kaupmees oma pulma tohib kutsuda ja mitu {{kas|puuda}} kuldehteid võib kanda kullassepa naine.<ref name="K.R. Hahn, 2001, lk 22"/> Rae ülesanne oli linna esindamine rahvusvahelisel areenil – lepingute sõlmimine välismaiste valitsejate ja linnadega, hoolitsemine Tallinna kohustuste täitmise eest Hansa liidu liikmena ja osalemine hansapäevadel, kaubandusläbirääkimiste pidamine, oma kodanike huvide kaitsmine välismaal, õiguslikkuse ja korra tagamine ning linna kaitsevõime eest vastutamine, arvepidamine linna kinnisvarade üle, kodanikumaksude ja muude maksude kogumine, osaline arvepidamine kirikute ja [[seek]]ide tulude ja kulude üle jne. Raad pidas linna arve-, rendise-, kinnistu- ja kodanikeraamatuid. Lisaks tuli pidada kirjavahetust teiste sise- ja välismaiste võimukandjatega, vaadata läbi linnakodanike palveid ja kaebusi.<ref name="raekoda38">[http://veeb.tallinn.ee/raekoda/uus/index.php?id=38 Tallinna raekoda], tallinn.ee, vaadatud 20. juuni 2013</ref> Raad oli seega kõrgeim linnavõim.

Alguses kuulusid rae koosseisu vaid raehärrad – nõunikud, kes valiti kaupmeeste seast. Raehärrade arv ei olnud püsiv, 16. sajandi lõpul oli neid 14.<ref name="Rannu J., 1983, lk 34"/>. Üldiselt kõikus raehärrade arv 19 ja 25 vahel.<ref name="raekoda38" />

Raehärrade eesotsa kuulusid tollel ajal neli bürgermeistrit.<ref name="Rannu J., 1983, lk 34"/>. Hiljemalt 16. sajandi keskpaigast kuulus rae koosseisu ka [[sündik]]. Lisaks oli rae teenistuses palgalisi, kes ei kuulunud rae koosseisu – kirjutaja, kohtuteenrid, majahoidja jne. Rae töövormiks olid istungid, mida reeglina peeti raekojas, turuplatsi (praeguse Raekoja platsi) ääres asuvas kirjutajatoas või Pühavaimu kirikus, mida kasutati ka raeliikmete ühiste jumalateenistuste läbiviimiseks.<ref name="raekoda38" />. Üks bürgermeistritest, reeglina kõige kogenum ning parim seadustetundja, oli eesistuja, kes juhatas raeistungeid täpselt ühe aasta jooksul. Sellele kõrgele ametipostile asudes küsis eesistuja tingimata teistelt raehärradelt, kas nad on tema kandidatuuriga nõus.<ref name="Rannu J., 1983, lk 34"/>

Raad tegutses aasta kaupa kahes vahetuses: korraga olid ametis vaid pooled raeliikmed, kes moodustasid nn. istuva e. istungeid pidava rae (''sitzender Rat''). Aastaks tagasi tõmbunud osa raest nimetati vanaks või puhkavaks raeks (''alter Rat''). Kuna algselt oli raehärra amet auamet, oli raehärradel istungitest vaba aastat vajalik oma elu- ja majandustegevuse korraldamiseks. Siiski võtsid “vana rae” liikmed osa oluliste otsuste langetamisest või täitsid tähtsamaid avalikke ameteid nagu näiteks arveraamatupidaja (kemmerer, Kämmerer) või Pühavaimu seegi eestseisja.<ref name="raekoda38" />

Rae koosseisu valiti vaid laitmatu mainega kaupmehi. Raehärra amet oli eluaegne, raehärra pidi olema sündinud seaduslikust abielust ning omama kinnisvara Tallinna piires, kuid ei tohtinud ta teenida elatist käsitööga, s.t. pidi kuuluma kaupmeeste hulka. Vältimaks võimu kuritarvitamist, ei valitud rae kosseisu korraga vendi, isa ja poega; valimiste juures ei tohtinud viibida aga kandidaadi sugulased ega hõimlased.<ref>Raisma M., 2004, lk 19</ref> Valimised määrati tavaliselt toomapäevaks, 20. detsembriks (See võib olla põhjus, miks raekoja tuulelipp kannab nime Vana Toomas). Raekoja uksed suleti ning bürgermeister teatas kandidaatide nimed (igale positsioonile kandideeris kaks inimest). Asi otsustati salajasel hääletusel, vajalik oli absoluutne häälteenamus. Pärast valimisi avati raekoja uksed ning kogu raad kogunes raekoja avatud akende juurde. Valju häälega teatas eesistuja uute raehärrade nimed, väljakule kogunenud linlased aga tervitasid neid.<ref name="Rannu J., 1983, lk 34"/>

Igal vabal linnal oli õigus münte vermida. Müntimine toimus ainult rae korraldusel. Selleks oli linnal oma mündikoda ja mündimeister. Keskajal paberraha veel ei tuntud, kasutusel olid ainult mündid. Iga münt oli just niipalju väärt, kui oli väärt temas sisalduv metall.<ref name="K.R. Hahn, 2001, lk 22"/>

9. juulil [[1889]] kehtestati Balti provintsides Vene [[1864]]. aasta kohtuseadus, millega Tallinna raad likvideeriti. Rae viimane pidulik istung peeti 17. novembril [[1889]].<ref name="raekoda38" />

Raad on magistraadi lühem vorm. See tähendas keskajal vabade linnade eesotsas seisvat kogu.<ref name="Rannu J., 1983, lk 33"/> Tallinna linnaomavalitsuse ehk rae tekkeaeg ei ole täpselt dateeritav. Selle võiks paigutada 1230-ndatesse aastatesse, mil juba olemasolevasse kindlustatud eestlaste asulasse ja selle ümbrusesse hakkasid kogunema taani, saksa, skandinaavia ja slaavi päritolu käsitöölised-kaupmehed. Esimest korda mainitakse Tallinna raadi (consilium consulum civitatis) Taani kuninga [[Erik IV]] 15. mail [[1248]] antud ürikus, millega Tallinnale kinnitatakse [[Lübecki õigus]]e kasutamise luba. Eeskujuks olid Lüübeki (Lübecki) kodanike õigused. Siitpeale jäi Tallinna raad ligi kuueks ja pooleks sajandiks pea kõiki linnaelu valdkondi juhtivaks institutsiooniks.<ref name="Rannu J., 1983, lk 33"/><ref name="raekoda38" />

Taoliste iseseisvate linnade võit oli tollel ajal tähtis ajalooline samm, mis tähendas linna vabanemist kuninga ja feodaali võimu alt. Viimastele tundus aga isegi selliste linnade olemasolu “jumala ja inimeste seaduste rikkumisena”. See võit ei tulnud mitte kergesti ja edu oli võitlust krooninud vaid seetõttu, et linnad pürgisid iseseisvusele kogu Euroopas.<ref name="Rannu J., 1983, lk 33"/>

Oma tegevuses lähtus raad Lübecki õigusest ning andis igal aastal lisaks omalt poolt välja määrusi ja korraldusi (bursprake, willküre), mis linnaelanikele avalikult välja kuulutati. Tähtsamate otsuste langetamisel pidi raad arvestama olulisemate [[gild]]ide seisukohti, kusjuures mõjukaim oli [[Suurgild]].<ref name="raekoda38" />. Rae ja suurgildi tihedatele suhetele viitab ka fakt, et mõlemad kasutasid oma vapil sama kujutist – valget risti punasel taustal. Raeliikmed valiti eluaegsele ametikohale, kuid teatud aja tagant said nad võtta end ametikohustustest vabaks, et arendada oma äritegevusi.<ref>Kristina Porgasaar, "Tallinn – tuhandeaastane pealinn", lk. 20</ref> Mõne aasta pärast, 1255. aasta augustis kinnitati Tallinna õigused uuesti, kuu aja pärast koostati aga esimene [[Tallinna koodeks]], milles oli 99 artiklit. Koodeksist on säilinud 14 pärgamentlehte (15. leht on katkine, aga tekst on jäänud puhtale 16. lehele).

Linna kasvades koodeksit täiendati, kohandati seda kohalikele tingimustele sobivaks. Koodeksi viimases 16. sajandist pärinevas variandis oli juba 320 artiklit. Hoolimata süsteemi puudumisest oli koodeks väga ulatuslik seaduste kogu, mis haaras linna elu kõiki külgi.<ref name="Rannu J., 1983, lk 33"/> Kord aastas loeti rahvale ka kogu linnaõigus ette, et keegi ei saaks seaduserikkumist teadmatusega vabandada.<ref name="K.R. Hahn, 2001, lk 25"/>