Joseph Haydn: erinevus redaktsioonide vahel

{{Tsitaat2|Ta oli silmapaistev kõikides muusikažanrides … Ta on enamjaolt tuntud kui "sümfoonia isa" ning õigusega on ta teeninud selle nimetuse välja ka keelpillikvarteti žanris. Ükski teine helilooja ei ole nendes žanrides tõusnud produktiivsuses, kvaliteedis ja ajaloolises tähtsuses samale tasemele kui Haydn.<ref>"Joseph Haydn", artikkel New Grove'i netiväljaandes, vaadatud 3.02.2007</ref>|Muusikateadlane James Webster, võttes kokku Haydni tähtsuse muusikaajaloos}}

===Teoste ülesehitus ja karakter ===

Haydni teostele on omane, et laiemad vormiosad on välja arenenud väga lühikestest ja lihtsatest muusikalistest motiividest. Muusika lähtub tihti vormist ja teoste tähtsamad hetked mööduvad pigem kiiresti.<ref>Sutcliffe 1989, lk 343</ref> Haydni looming on olulisel kohal [[sonaadivorm]]i arengus, kuid erineb siiski tema noorematest kaasaegsetest, [[Wolfgang Amadeus Mozart|Mozartist]] ja [[Ludwig van Beethoven|Beethovenist]], kes kasutasid samuti peamiselt sonaadivormi. Haydn eelistas kasutada üheteemalist ekspositsiooni, kus toonikahelistikus kõlav peateema on sarnane või identne dominanthelistikus kõlava kõrvalteemaga. Haydn erines vormikäsitluses Beethovenist ja Mozartist selle poolest, et muutis tihti repriisis peateema ja kõrvalteema järjekorda ning arendas veel sealgi temaatilist materjali.<ref>Hughes, lk 112</ref>

 

 

=== Haydni helikeele areng ===

Haydni varased teosed jäävad aega, mil kõrgbaroki suurkujude [[Johann Sebastian Bach]]i ja [[Georg Friedrich Händel]]i muusika oli moest läinud. See oli avastuste ja ebaselguse periood, kus Haydn, kes oli sündinud 18 aastat enne Bachi surma, oli üks oma aja "muusikalistest maadeavastajatest".<ref>Rosen (lk 57) kirjutas, et "ajajärk vahemikus 1750 – 1775 … oli täis katsetusi, luues teoseid, mida on tänapäeval oma kummalisuse tõttu raske aktsepteerida." Sarnase märkuse tegi ka Hughes (lk 111–112)</ref> Oluliselt mõjutas Haydni loomingut aga tema vanem kaasaegne [[Carl Philipp Emanuel Bach]].<ref name="Geiringer30" />

 

 

1760. aastate lõpu ja 1770. aastate alguses kirjutatud teostega sai temast [[Torm ja tung|tormi ja tungi]] ("Sturm und Drang") stiili esindaja muusikas. Seda mõistet kasutati alguses vaid kirjanduses, kuigi sellele omane väljendusrikkus (muusikas eriti minoorsetes teostes) jõudis muusikasse enne (1760. aastate lõpus) kui kirjandusse (1770. aastate keskel). James Webster on kirjeldanud selle perioodi Haydni teoseid kui "pikemaid, kirglikumaid ja uljamaid".<ref>Webster, lk 18</ref> Selle aja tuntumad teosed on 44. ("Trauer") ja 45. sümfoonia ("Lahkumissümfoonia"), Klaverisonaat c-moll (Hob XVI/20, L. 33) ja kuus keelpillikvartetti op 20 ("Päikesekvartetid"), kõik kirjutatud vahemikus 1771–72. Sel perioodil hakkas Haydn tundma huvi barokkstiilis fuugade vastu, nii lõppevad ka kolm "Päikesekvartetti" fuugaga.

 

Pärast "tormi ja tungi" naasis Haydn helgema ja selgelt meeltlahutava stiili poole. Sellest ajast ei pärine ühtegi keelpillikvartetti ja sümfooniate esituskoosseisu lisandusid tihti [[trompet]]id ja [[timpan]]id. Selline käik on tingitud ilmselt Haydni töökohustuste muutustest: ta pidi loobuma "puhta muusika" eelistamisest ja keskenduma koomiliste ooperite esitamisele. Mitmed neist olid Haydni enda kirjutatud ning tänapäeval esitatakse neid väga harva. Mõnikord kasutas Haydn oma ooperite muusikalist materjali taas sümfoonias.<ref>Webster, Feder 2001, 3. lõik</ref>, mis aitas tal püsida sümfoonikuna ka sellel heitlikul kümnendil.

Haydni teosed on ühte loendisse, Hobokeni kataloogi kogunud Anthony van Hoboken. Selles loendis on igal teosel oma number, mida nimetatakse "Hobokeni numbriks" ning kasutatakse koos lühendiga kujul "Hob või H., žanrit kajastav kategoorianumber ja teose järjekorranumber selles kategoorias", näiteks Hob I/45. Ka keelpillikvartettidel on Hobokeni numbrid, kuid tavaliselt kasutatakse nende asemel oopusenumbreid, sest korraga välja antud kuuest teosest koosnevad grupid on ühise oopusenumbri all. Nii on näiteks Keelpillikvartett op 76, nr 3 kolmas kvartett kuuest, mis anti 1799. aastal välja oopusenumbriga 76.

 

{{ heli

}}

Haydn on kirjutanud:

*106 sümfooniat, neist 104 on nummerdatud<ref>Haimo</ref> Tuntuimad on 45. ("Lahkumissümfoonia"), kuus Pariisi sümfooniat (nr 82 – 87), 94. ("Üllatussümfoonia"), 101. ("Kell") ja 104. sümfoonia.