Joseph Haydn: erinevus redaktsioonide vahel

Esterháza asus linnadest kaugel, mistõttu hakkas Haydn tundma end järjest eraldatumana ja üksildasemana.<ref>Geiringer, lk 60</ref> Ta igatses Viini, kus elasid tema sõbrad.<ref>Täpsemalt on kirjutatud tutvustest Viinis raamatus Geiringer, ptk 6</ref> Eriti oluline oli Haydni jaoks see, et Viinis elas [[Maria Anna von Genzinger]] (1754–93), vürst Nikolausi ihuarsti abikaasa, kellega sidus Haydnit aastast 1789 lähedane ja hingeline suhe. Haydn kirjutas Genzingerile tihti, väljendades oma üksildust Esterházas ja oma rõõmu nendest mõnest korrast, kui ta sai Genzingeri Viinis külastada. Haydn kirjutas talle tihti ka hiljem Londonis elades. Armastatu varane surm 1793. aastal oli Haydnile tõsine löök. Tema KlaverivariatsiooneKlaverivariatsioon f-moll, Hob XVII:6, on kirjutatud ilmselt Genzingeri surmast ajendatuna.<ref>Geiringer, lk 316, allikas on tsiteeritud Robbins Landonit</ref>

1790. aastal suri vürst Nikolaus ning tema mantlipärijaks sai poeg Anton. Järgides tolle aja kokkuhoiupoliitikat, koondas ta suurema osa oma õukonnamuusikutest.<ref>Jones (2009a)</ref> Haydni vana töökoht jäi alles, talle maksti kärbitud 400-floriinist palka, millele lisandus vürst Nikolause määratud 1000-floriinine pension.<ref>Geiringer, lk 96</ref> Kuna Haydnil oli nüüd õukonnas vähe teha, lasi Anton heliloojal reisida. Haydn võttis vastu pakkumise saksa [[impressaario]] Johann Peter Salomonilt ning läks Inglismaale, et kanda omasuure uusi sümfooniaidorkestriga ette suureoma orkestrigauusi sümfooniaid. Nii esimene (1791–92) kui ka teine reis (1794–95) olid väga edukad. Publikut vooris Haydni kontsertidele ning nii helilooja tuntus kui ka materiaalne kindlustatus suurenesid. David Wyn Jonesi andmetel oli Londoni kontsertreiside puhaskasum 15000 floriini. Pärast reise läks Haydnil endiselt hästi ning temasurma varanduse väärtusekshetkel hinnati surmatema hetkelvaranduse väärtuseks 55713 floriini. (Võrdluseks: maja Gumpendorfis, mille Haydn ostis 1793. aastal, maksis vaid 1370 floriini.<ref>Jones 2009a, lk 144–46144–146</ref>) Haydn nimetati ka [[Oxfordi Ülikool]]i audoktoriks.

Inglismaa gastrollid olid olulised ka muusikalise pärandi poolest. Nendeks reisideks on kirjutatud näiteks sümfooniad nr 94 ("Üllatussümfoonia"), 100 (Militaarsümfoonia) 103 ("Timpanipõrin") ja 104, "Rideri kvartetikvartett" (op 74, nr 3) ja 39. klaveritrio ("Mustlasrondo"). Ainus ebaõnnestumine oli ooper "L'anima del filosofo", mille Haydn kirjutas küll tellimustööna, kuid mis jäi intriigide tõttu ette kandmata.<ref>Ooper lavastati esmakordselt alles 1951. aastal Firenze May Festivalil [[Maria Callas]]ega Euridice rollis; Geiringer, lk 342–43</ref> Londonis olles sai Haydn endale palju uusi sõpru ning oli mõnda aega suhtes amatöörmuusik Rebecca Schroeteriga.

Kui Haydn 1790. aastal Londonisse sõitessõitis, kohtus Haydnta [[Bonn]]is noore [[Ludwig van Beethoven]]iga. KuiViini Haydn naasis Viini,naastes järgnes talle ka Beethoven ning kuni teise Londoni reisini oli Beethoven tema õpilane.<ref>Geiringer, lk 131–35</ref>

Haydn elas veel ühe aasta. Ta suri 77-aastaselt 31. mail 1809., varsti pärast [[Viienda koalitsiooni sõda|Napoleoni juhitud Prantsuse armee rünnakut]] Viinile. Viimaste sõnadega püüdis Haydn rahustada oma teenreid, kui kahurikuulid maandusid naabrusesse. Ta ütles: "Mu lapsed, ärge kartke. Seal, kus on Haydn, puudub häda."<ref>Geiringer, lk 189</ref> Kaks nädalat hiljem saadeti Haydn Viini Schottenkirches viimsele teele. 15. juunil toimunud tseremoonial kanti ette Mozarti Reekviem.

{{Tsitaat2|Mis puudutab raha, siis Haydn oli nii enesekeskne, et šokeeris nii kaasaegseid kui ka hilisemaid autoriteete. /..../ Ta üritas alati suurendada oma sissetulekuid, müües õigusi müüa oma teoseidteostega kauplemiseks väljaspool Esterházy õukonda, tingides väga edukalt kirjastajatega või müües ühe teose kirjastamisõigusi kolm või neli korda. Ta osales regulaarselt petuskeemides, kuid kui teda peteti, reageeris ta sellele vihaselt."<ref name="ReferenceA">[[New Grove]], internetiväljaanne, "Haydn, Joseph", kuues lõik</ref>|Haydni biograaf James Webster}}

Haydn oli lühike, võimalik, et terve nooruse kestnud alatoitumise tõttu. Ta ei olnud ilus: sarnaselt paljudele kaasaegsetele oli ta põdenud [[rõuged|rõugeid]] ning tema nägu katsid selle haiguse armid. <ref>Täpset aega, mil Haydn rõugeid põdes, ei ole teada, kuid see pidi olema enne seda, kui krahvinna Thun palkas kahekümnendates Haydni endale laulu- ja klavessiiniõpetajaks. Kui Thun esimest korda Haydniga kohtus, ei olnud ta heliloojast nii vaimustuses, kui ta tema teoseid nähes lootis olla. Osaliselt oli see just armide pärast. (Geiringer, lk 34)</ref> Haydni kaasaegne biograaf Albert Christoph Dies ei saanud aru, kuidas oli see võimalik, et teda armastasid nii paljud ilusad naised.<ref>Dies, lk 157</ref>

Tema nina oli suur ja konksus ning selle kuju oli polüübi (limaskestakasvaja) tõttu muutunud.<ref>Hadden, lk 158</ref> Polüüp oli 18. Sajandilsajandil piinav ja kurnav tõbi ning aeg-ajalt pidi Haydn loobuma seetõttu komponeerimisest.<ref>Cohen, Jack (1998) "The agony of nasal polyps and the terror of Their removal 200 years ago" ajakirjas The Laryngoscope 108(9): 1311–1313, September 1998.</ref>

Haydni teostele on omane, et laiemad vormiosad on välja arenenud väga lühikestest ja lihtsatest muusikalistest motiividest. Muusika lähtub tihti vormist ja selleteoste esile tõusvadtähtsamad hetked mööduvad pigem kiiresti.<ref>Sutcliffe 1989, lk 343</ref> Haydni looming on olulisel kohal [[sonaadivorm]]i arengus, kuid erineb siiski tema noorematest kaasaegsetest, [[Wolfgang Amadeus Mozart|Mozartist]] ja [[Ludwig van Beethoven|Beethovenist]], kes kasutasid samuti peamiselt sonaadivormi. Haydn eelistas kasutada üheteemalist ekspositsiooni, kus toonikahelistikus kõlav peateema on sarnane või identne dominanthelistikus kõlava kõrvalteemaga. Haydn erines vormikäsitluses Beethovenist ja Mozartist selle poolest, et muutis tihti repriisis peateema ja kõrvalteema järjekorda ning arendas veel sealgi temaatilist materjali.<ref>Hughes, lk 112</ref>

Haydni varased teosed jäävad aega, mil kõrgbaroki suurkujude [[Johann Sebastian Bach]]i ja [[Georg Friedrich HängeliHändel]]i muusika oli moest läinud. See oli avastuste ja ebaselguse periood, kus Haydn, kes oli sündinud 18 aastat enne Bachi surma, oli üks oma aja "muusikalistest maadeavastajatest".<ref>Rosen (lk 57) kirjutas, et "ajajärk vahemikus 1750 – 1775 … oli täis katsetusi, luues teoseid, mida on tänapäeval oma kummalisuse tõttu raske aktsepteerida." Sarnase märkuse tegi ka Hughes (lk 111–112)</ref> Oluliselt mõjutas Haydni loomingut aga tema vanem kaasaegne [[Carl Philipp Emanuel Bach]].<ref name="Geiringer30" />

1760. aastate lõpu ja 1770. aastate alguses kirjutatud teostega sai temast [[Torm ja tung|tormi ja tungi]] ("Sturm und Drang") stiili esindaja muusikas. Seda mõistet kasutati alguses vaid kirjanduses, kuigi sellele omane väljendusrikkus (muusikas eriti minoorsetes teostes) jõudis muusikasse enne (1760. aastate lõpus) kui kirjandusse (1770. aastate keskel). James Webster on Haydnikirjeldanud selle perioodi teoseidHaydni kirjeldanudteoseid kui "pikemaid, kirglikumaid ja uljamaid".<ref>Webster, lk 18</ref> Selle aja tuntumad teosed on 44. ("Trauer") ja 45. sümfoonia ("Lahkumissümfoonia"), Klaverisonaat c-moll (Hob XVI/20, L. 33) ja kuus keelpillikvartetti op 20 ("Päikesekvartetid"), kõik kirjutatud vahemikus 1771–72. Sel perioodil hakkas Haydn tundma huvi barokkstiilis fuugade vastu, nii lõppevad ka kolm "Päikesekvartetti" fuugaga.

1779. aastal sõlmitud lepingu kohaselt ei pidanud Haydn enam küsima oma tööandjalt luba teoste kirjastamiseks. See võis olla põhjus, miks ta pöördus just siis tagasi "tõsise muusika" juurde. Kõige selgemalt näitab Haydni loomingu muutust 1781. aastal ilmunud kuus keelpillikvartetti op 33, kui Haydn kirjutas teoste potentsiaalsetele kirjastajatele, et need on kirjutatudkomponeeritud "uut ja täiesti erilist moodi".<ref>Sisman, lk 219</ref> Ameerika pianisti ja muusikateoreetiku Charles Roseni väitel ei olnud see vaid kaupmehelik jutt, vaid Haydn mõtles seda tõsiselt., sest ka teosteosed näitabnäitavad Haydni komponeerimistehnika muutust. Nendele teosteleNeile on omane vormiterviklikkus, kus muusikalised motiivid järgnevad üksteisele vormi lõhkumata, ja [[kontrapunkt]], kus iga partii säilitab oma sõltumatuse.<ref>Rosen, ptk III.1</ref>

1790. aastatel arenes eelkõige tänu Inglismaa reisidele välja Haydni "populaarne stiil", kus ta kirjutas teoseid, mis olid eeldatavalt publiku seas populaarsed, kuid milles säilis akadeemiline ja range stiil. <ref>Rosen ptk VI.1</ref> Oluline elemendina kasutas Haydn oma "populaarse stiili" teostes rahvaviise või kirjutas ise rahvaviisile sarnanevaid meloodiad. Haydni nägi vaeva, et leida nende meloodiate jaoks sobilik koht, milleks said näiteks ekspositsiooni lõpp või viimaste osade algus.<ref>Rosen, lk 333–337</ref> "Populaarses stiilis" on Haydn kirjutanud praktiliselt kõik oma hilised teosed, sealhulgas kõik 12 Londoni sümfooniat, hilised keelpillikvartetid ja klaveritriod janing oratooriumid "Loomine" ja "Aastaajad".

Haydni teosed on ühte loendisse, Hobokeni kataloogi kogunud Anthony van Hoboken. Selles loendis on igal teosel oma number, mida nimetatakse "Hobokeni numbriks" ning kasutatakse koos lühendiga kujul "Hob või H., žanrit kajastav kategoorianumber ja teose järjekorranumber selles kategoorias", näiteks Hob I/45. Ka keelpillikvartettidel on Hobokeni numbrid, kuid tavaliselt kasutatakse nende asemel oopusenumbreid, sest korraga välja antud kuuest teosest koosnevad grupid on ühise oopusenumbri all. Nii on näiteks Keelpillikvartett op 76, nr 3 kolmas kvartett kuuest, mis anti 1799. aastal välja oopusenumbriga 76.

*106 sümfooniat, neist 104 on nummerdatud<ref>Haimo.</ref> Tuntuimad on 45. ("Lahkumissümfoonia"), kuus Pariisi sümfooniat (nr 82 – 87), 94. ("Üllatussümfoonia"), 101. ("Kell") ja 104. sümfoonia.