Joseph Haydn: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
123. rida:
Pärast "tormi ja tungi" naasis Haydn helgema ja selgelt meeltlahutava stiili poole. Sellest ajast ei pärine ühtegi keelpillikvartetti ja sümfooniate esituskoosseisu lisandusid tihti [[trompet]]id ja [[timpan]]id. Selline käik on tingitud ilmselt Haydni töökohustuste muutustest: ta pidi loobuma "puhta muusika" eelistamisest ja keskenduma koomiliste ooperite esitamisele. Mitmed neist olid Haydni enda kirjutatud ning tänapäeval esitatakse neid väga harva. Mõnikord kasutas Haydn oma ooperite muusikalist materjali taas sümfoonias.<ref>Webster, Feder 2001, 3. lõik</ref>, mis aitas tal püsida sümfoonikuna ka sellel heitlikul kümnendil.
1779. aastal sõlmitud lepingu kohaselt ei pidanud Haydn enam küsima oma tööandjalt luba teoste kirjastamiseks. See võis olla põhjus, miks ta pöördus just siis tagasi "tõsise muusika" juurde. Kõige selgemalt näitab Haydni loomingu muutust 1781. aastal ilmunud kuus keelpillikvartetti op 33, kui Haydn kirjutas teoste potentsiaalsetele kirjastajatele, et need on kirjutatud "uut ja täiesti erilist moodi".<ref>Sisman, lk 219</ref> Ameerika pianisti ja muusikateoreetiku Charles Roseni väitel ei olnud see vaid kaupmehelik jutt, vaid Haydn mõtles seda tõsiselt., sest ka teos näitab Haydni komponeerimistehnika muutust. Nendele teostele on omane vormiterviklikkus, kus muusikalised motiivid järgnevad üksteisele vormi lõhkumata ja [[kontrapunkt]], kus iga partii säilitab oma sõltumatuse.<ref>Rosen, ptk III.1</ref>
1790. aastatel arenes eelkõige tänu Inglismaa reisidele välja Haydni "populaarne stiil", kus ta kirjutas teoseid, mis olid eeldatavalt publiku seas populaarsed, kuid milles säilis akadeemiline ja range stiil. <ref>Rosen ptk VI.1</ref> Oluline elemendina kasutas Haydn oma "populaarse stiili" teostes rahvaviise või kirjutas ise rahvaviisile sarnanevaid meloodiad. Haydni nägi vaeva, et leida nende meloodiate jaoks sobilik koht, milleks said näiteks ekspositsiooni lõpp või viimaste osade algus.<ref>Rosen, lk 333–337</ref> "Populaarses stiilis" on Haydn kirjutanud praktiliselt kõik oma hilised teosed, sealhulgas kõik 12 Londoni sümfooniat, hilised keelpillikvartetid ja klaveritriod ja oratooriumid "Loomine" ja "Aastaajad".
[[Pilt:HaydnsHouseInVienna.PNG|pisi|Maja Viinis, kus Haydn elas oma viimastel aastatel. Nüüd on seal Haydni majamuuseum]]
Tagasitulek Viini tähistab viimast pöördepunkti Haydni karjääris. Kuigi tema helikeel arenes siis vähe, muutusid tema kavatsused heliloojana. Kuivõrd varem oli ta olnud kui teener ja hiljem hõivatud ettevõtja, oli ta oma teoseid kirjutanud kiiresti ja silmas pidades sagedasi tähtaegu. Nüüd, rikka mehena, võis ta võtta endale aega ja kirjutada teoseid, mõeldes järeltulevatele põlvkondadele. Seda tõestavad oratooriumid "Loomine" (1798) ja "Aastaajad" (1801), mis viitavad muuhulgas sellistele kaalukatele teemadele kui elu mõte ja inimkonna eesmärk. Haydni uued taotlused heliloojana tähendasid ka seda, et Haydn soovis nüüd töötada ühe teosega kaua. Mõlema oratooriumi valmimine võttis aega üle aasta. Haydn on ise öelnud, et ta kirjutas "Loomist" nii kaua, sest ta tahtis, et see teos jääks kauaks püsima.<ref>Geiringer, lk 158</ref> Haydni uus lähenemine kujunes klassikalise muusika ajaloo jaoks väga oluliseks, sest peagi hakkasid oma teoseid põhjalikult viimistlema ka teised heliloojad, nagu näiteks Beethoven.<ref>Antony Hopkins, lk 7–8</ref>
=== Haydni teoste kataloogid ===
Haydni teosed on ühte loendisse, Hobokeni kataloogi kogunud Anthony van Hoboken. Selles loendis on igal teosel oma number, mida nimetatakse "Hobokeni numbriks" ning kasutatakse koos lühendiga kujul "Hob või H., žanrit kajastav kategoorianumber ja teose järjekorranumber selles kategoorias, näiteks Hob I/45. Ka keelpillikvartettidel on Hobokeni numbrid, kuid tavaliselt kasutatakse nende asemel oopusenumbreid, sest korraga välja antud kuuest teosest koosnevad grupid on ühise oopusenumbri all. Nii on näiteks Keelpillikvartett op 76, nr 3 kolmas kvartett kuuest, mis anti 1799. aastal välja oopusenumbriga 76.
{{ heli
138. rida ⟶ 143. rida:
}}
===Teoste loetelu===
Haydn on kirjutanud:
*106 sümfooniat, neist 104 on nummerdatud<ref>Haimo.</ref> Tuntuimad on 45. ("Lahkumissümfoonia"), kuus Pariisi sümfooniat (nr 82 – 87), 94. ("Üllatussümfoonia"), 101. ("Kell") ja 104. sümfoonia.
*14 missat, neist tuntumad on 10. ("Paukenmesse" – "Timpanimissa"), 13. ("Schöpfungsmesse" – "Loomismissa") ja 14. ("Harmoniemesse" – ''"Harmonie"''-ks nimetati siis puhkpillioktetti)
*68 keelpillikvartetti
*45 [[klaveritrio (žanr)|klaveritriot]]
149. rida ⟶ 156. rida:
**1 [[trompetikontsert|trompetile]]
*15 [[ooper]]it
*vokaalsuurvormid
**"Loomine"
164. rida ⟶ 170. rida:
*Griesinger, Georg August (1963). "Biographical Notes Concerning Joseph Haydn" raamatus Haydn: Two Contemporary Portraits (toimetaja ja tõlkija Vernon Gotwals). Milwaukee: University of Wisconsin Press. ISBN 0-299-02791-0
*Hadden, James Cuthbert (2010). Haydn (Reissue edition). London: Cambridge University Press. ISBN 1-108-01987-0
*Haimo, Ethan (1995) Haydn's symphonic forms: essays in compositional logic, Oxford University Press, 1995, ISBN 0-19-816392-4, ISBN 978-0-19-816392-3
*Hopkins, Anthony (1981) The Nine Symphonies of Beethoven. London: Heinemann
*Hughes, Rosemary (1966). Haydn String Quartets. London: BBC
*Jones, David Wyn (2009a). The Life of Haydn. Oxford: Oxford University Press.
| |||