Uputus (Poola): erinevus redaktsioonide vahel

Vene vägede kiire edu jahmatas aga [[Rootsi]]t, kes kartis, et Poola täieliku kokkuvarisemise korral haarab tooVenemaa [[Läänemeri|Läänemere]] idarannikul kiirelt ülemvõimu. Et seda takistada, otsustas kuningas [[Karl X]] enne ise kogu läänepoolse Poola vallutada. Rootsi väed liikusid [[1655]]. aastal [[Ees-Pommeri]]st ja [[Liivimaa]]lt [[Rzeczpospolita]] aladele ning vallutasid kiiresti enamiku Moskva vägede poolt alistamata jäänud aladest. Karl kuulutas end ka ([[Radziwill]]ide toetusel) [[Leedu suurvürst]]iks. Aasta lõpuks olid poolakate kätte tähtsamatest linnadest jäänud vaid [[Lviv]] ja [[Gdańsk|Danzig]] (Gdańsk). Jan Kazimierz lahkus pagendusse [[Sileesia]]sse ja Poolat valmistuti juba laiali jagama (kuningatrooni pakuti seejuures [[Habsburgid]]ele).

Kuid Rootsi vägede julm ja hoolimatu käitumine Poolas tekitas peagi tugevat vastuseisu ning tõi kaasa [[patriotism]]i kiire tõusu. Jan Kazimierz kutsuti [[troon]]ile tagasi ning Poola armeed asusid kiiresti kaotatud alasid tagasi võitma. Esialgu oli Rootsi poolel [[Brandenburgi mark|Brandenburg]] (selle käes oli ka Poolast [[vasall]]isõltuvuses olev [[Preisimaa hertsogkond|Preisimaa]], kes aga [[1657]]. aastal Poolat toetama asus, kuna rootslastest ei paistnud enam kasu olevat kasu. Nii õnnestus poolakatel ajapikku maa rootslastest vabastada, seda enam, et [[Moskva tsaaririik|Moskva tsaaririigiga]] kehtis [[vaherahu]] ning too oli alates [[1656]]. aastast sõjas Rootsiga.