Michael Hildebrand: erinevus redaktsioonide vahel

Michael Hildebrand sündis samanimelise [[Tallinn]]a kaupmehe perekonnas, tema ema nimi oli Brigitta. Tema vanaisa ning üks onudest olid Tallinnas aamisseppadeks[[aamissepp]]adeks. Hildebrandil oli ka vähemalt üks õde. Tema vend Merten tegutses mõnda aega [[Narva]]s ning suri enne [[1495]]. aastat.

[[1440. aastad|1440. aastatel]] õppis Hildebrand ilmselt [[Tallinna toomkool]]is. Alates [[1451]]. aastast õppis ta [[Leipzigi ülikool]]is, kust sai juba järgmisel aastal bakalaureusekraadi[[bakalaureus]]ekraadi. Hiljem on teda mainitud ka õigusteaduste[[õigusteadus]]te magistrina. [[1460. aastad|1460. aastatel]] pöördus Hildebrand tagasi Tallinna, kus tegutses juristi[[jurist]]i ja vaimulikuna[[vaimulik]]una. [[1477]]. aastal sai temast aga [[Liivi ordumeister]] [[Bernd von der Borch]]i erasekretär ning ta astus [[Liivi ordu]]sse.

[[1480. aastad|1480. aastatel]] oli Hildebrand [[Tallinna toomkapiitel|Tallinna]] ja [[Saare-Lääne kapiitlitetoomkapiitel|Saare-Lääne]] [[toomkapiitel|toomkapiitlite]] [[toomhärra]] ja [[1484]]. aastal valis [[Riia toomkapiitel]] ta ordu nõudel peapiiskopiks[[Riia peapiiskop]]iks. Selle kinnitas ka [[Saksa ordu]] kõrgmeister [[Martin Truchess von Wetzhausen]], kuigi ta oli esialgu soovinud peapiiskopiks teha oma kaplanit[[kaplan]]it [[Nikolaus Kreuder]]it. 1484. aastal oli Hildebrand isiklikult [[Rooma]]s, kus [[Rooma paavst]] [[Sixtus IV]] ta peapiiskopiks kinnitas. Tagasiteel külastas ta [[Königsberg]]is ka kõrgmeistrit.

Peapiiskopina oli Hildebrand üldiselt ordumeelne ja saavutas eriti hea teineteisemõistmise meister [[Wolter von Plettenberg]]iga, olles üks tema kindlamaid liitlasi [[Liivi-Moskva sõda|LiiviLiivimaa-Moskva sõjas]] aastatel [[1501]]–[[1503]], samas kui teised piiskopid püüdsid sõjakohustustest kõrvale hiilida. Siiski säilitas ta ka küllaltki ulatusliku tegevusvabaduse, eriti vaimuliku elu edendamise osas. Ta soosis eriti [[frantsisklased|frantsisklaste]] kloostrite rajamist nii Liivi- kui ka Preisimaal[[Preisimaa]]l (viimane kuulus peapiiskopi vaimuliku võimu alla) ja toetas vagaduse[[vagadus]]e levitamist ka reliikviate[[reliikvia]]te ostmise näol. Hildebrand osales ka [[Liivimaa-Moskva sõda|Liivimaa-Moskva sõja]] aegsetes retkedes nii [[1501]]. kui ka [[1502]]. aastal. [[Smolino lahing]]us sattus ta elu ohtu, kui vene sõjavägi murdis välja tema juhitud väesalga keskossa, kuid ta päästeti [[maamarssal]] [[Johann von dem Broele]] väe poolt. Lahingujärgse ristiülendamispäeva[[ristiülendamispäev]]a ([[14. september]]) nimetas Hildebrand võidupühaks ning seda tähistati kuni [[Vana-Liivimaa]] eksistentsi lõpuni.

Hildebrand suri 1509. aasta 6. veebruaril 75-aastasena oma residentslinnuses [[Rauna piiskopilinnus]]ses pärast rasket haigust, kuid maeti alles [[6. september|6. septembril]] [[Riia toomkirikutoomkirik]]u kõrvale.

Hildebrand tegeles ka [[nepotism]]iga, nimetades järgemööda kaks oma õepoega Riia toompraostideks[[toompraost]]ideks. [[Saksa ordu]] kõrgmeister kartis koguni, et peapiiskop plaanib nõost enda järglast teha, kuid toomkapiitel valis piiskopi koadjuutoriks[[koadjuutor]]iks siiski [[Jasper Linde]].

Hildebrand huvitus ka [[genealoogia]]st, koostades [[1498]]–[[1499]] oma õepoja sugupuu. Vaga katoliiklasena pühendas Hildebrand aega ja muret ka [[reliikvia]]tele, tuues Madalmaadest[[Madalmaad]]est oma emalinna Tallinna [[püha Gertrud]]i säilmed.