Erinevus lehekülje "Õhtumaa allakäik" redaktsioonide vahel

resümee puudub
"'''Õhtumaa allakäik'''" (saksakeelse originaalpealkirjaga "Der Untergang des Abendlandes") on [[Oswald Spengler]]i peateos, mille esimene köide ilmus [[1918]]. ja teine köide [[1922]]. aastal.
 
Spengler käsitleb raamatus maailma kultuuride üksteisest sõltumatut arengut, mis teeb iga kultuuri puhul umbes tuhandeaastase tsükli jooksul läbi samad staadiumid (aeg on saatus ja ruum on juhus). [[Talupoeg]] on kultuuri vältimatu eeltingimus, kuid mitte kultuuri looja ega kandja. Kultuuri arengu indikaatoriks on [[linn]]ade tähtsuse järkjärguline kasv (kultuur sünnib ja sureb koos linnaga, mis muutub lõpuslõpuks, hiigellinnana, kultuuri [[Pahaloomuline kasvaja|kasvajaks]]). Kultuur on Oswald Spengleri jaoks elusorganism. Ta suhtub [[Õhtumaad|Õhtumaa]] kultuuri tulevikku [[Fatalism|fatalistlikult]], rõhutades, et see on jõudnud oma arengu viimasesse staadiumi – [[tsivilisatsioon]]i – umbes aastaks [[1900]]. Õhtumaa tsivilisatsiooni tippajaks luges Spengler [[18. sajand]]it.
 
Raamatu sissejuhatus algab sõnadega: "See raamat on esimene niisugune, kus juletakse teha katset ajaloo kulgu ette kindlaks määrata. Nimelt jälgitakse siin ühe kultuuri, selle ainsa, mis tänapäeva maailmas on täiusele jõudmas – lääneeuroopa-ameerika kultuuri – saatust tema eelolevates staadiumides."
Anonüümne kasutaja