Vana-Pebalgi piiskopilinnus: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
35. rida:
[[1558]]-[[1587]] on Pebalgi härrana mainitud Hildebrandt Stael von Holsteini, kes võitles Ivan Groznõi vägede vastu, langes venelaste kätte vangi ja viidi Moskvasse, kuid pääses sealt seitsme aasta pärast siiski tulema ja peatselt pärast naasmist suri.<ref>[http://www.stael-von-holstein.de/Stammbaum%201.htm, Stael von Holstein, Stammbaum]</ref>
 
[[1577]] juuli ja augustikuu jooksul vallutasid ja purustasid vene väed Ivan IV Vassiljevitš Groznõi juhtimisel enamiku Vana - Liivimaa keskmaa linnustest, sealhulgas ka Vana - Pebalgi.<ref>Dionysius Fabricius, "Liivimaa ajaloo lühiülevaade 1158 – 1610", Gustav Bergmann, 1795, Johannes Esto Ühing, 2010, tõlge Jaan Unt, lk. 241</ref> Oletatakse, et tsaari suurtükid tulistasid linnust lähedalasuvalt 10 m kõrguselt lätlaste vanalt linnamäelt Griškaskalnsilt.
 
[[1593]] tekkis juba keskajal olemasolnud Vana - Pebalgi piiskopimõisast (''Alt - Pebalg'' või ''Orishof'') 20 km kirde poole Uue - Pebalgi mõis (''Neu - Pebalg''). Neid valdasid edaspidi alati ühed ja samad omanikud ja algselt kuulusid need ühe Pebalgi kihelkonna alla.
51. rida:
[[1688]], 29. oktoobrist pärinevas rootslaste poolt koostatud inventariseerimisaktis märgitakse, et linnus on kasutuses lao- ja laagriplatsina (''Hoflager''), kuigi seal ei elata pidevalt. Nähtavasti on rootslased kavatsenud linnust tugevdada, sest kaardile on kantud ka linnuse nelja nurka plaanitavad bastionid.<ref>Armin Tuulse. Die Burgen in Estland und Lettland. Dorpater Estnischer Verlag. 1942. lk. 253</ref>
 
[[1711]] käskis tsaar Peeter I mõisad üle anda feldmarssal Šeremetjevi lesele ja lastele. Ilmselt sellal hakati linnusevaremetest murdma maakive kiriku ja uue mõisahoone ehitamiseks. Šeremetjevite perekonna valdusse jäi piirkond kuni Oktoobrirevolutsioonini Venemaal.<ref>[http://www.pilis.lv/a_pnm/view.php?id=9146&prop_id=256, Läti linnused ja mõisad]</ref>
 
[[1830]] maalis linnust ja joonistas selle plaani markiis Paulucchi. Väliskaitsemüür on suuremalt jaolt säilinud täiskõrguses.