Paul Maitla: erinevus redaktsioonide vahel

| Teenistused = [[Eesti Kaitsevägi]] [[1934]]-–[[1940]]<br/>[[Wehrmacht]] [[1941]]-–[[1943]]<br/>[[Relva-SS]] [[1943]]-–[[1945]]<br/>

| Sõjad/lahingud = [[Neveli rinne]] [[1943]]<br/>[[Narva lahing (1944)|Narva lahing 1944]]<br/>[[Sinimägede lahing]] [[1944]]<br/>[[Oppelni lahing]] [[1945]]

Pärast gümnaasiumi lõpetamist läks ta ajateenistusse [[8. Üksik Jalaväepataljon|8. Üksikusse Jalaväepataljoni]] Valgas. Pärast noorsõduriaega asus Maitla 1. septembril [[1934]] [[Sõjavägede Ühendatud Õppeasutused|Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste]] aspirantide klassi pioneeri erialale, mille lõpetas 30. juulil [[1935]]. Peale selle teenis ta portupei-aspirandina [[2. Üksik Jalaväepataljon|2. Üksikus jalaväepataljonis]] [[Tartu]]s. Pärast seda 1937. aastal Sõjakooli ohvitseride klassi, mille lõpetas 12. augustil [[1938]] [[lipnik]]una. Teenistusse asub [[3. Üksik Jalaväepataljon|3. Üksikusse jalaväepataljoni]] [[Valga]]s. 24. veebruaril 1939 ülendati Maitla presidendi käskkirjaga nooremleitnandiks.

[[1940]]. aastal, kui Eesti väeosad Punaarmee koosseisu arvati, saadeti 3. Üksik jalaväepataljon Petseris formeeritavasse [[171. jalaväepolk]]u. Pärast sõja algust viidi 171. jalaväepolk [[Pihkva]]sse, kust liiguti edasi [[Porhov]]i lähistele. Seal õnnestus tal end koos kaaslastega sakslastele vangi anda. 16. juulist -– 7. novembrini [[1941]] oli Maitla Saksa sõjavangide laagrites: Dünaburgis ([[Daugavpils]]), [[Ebenrode]]s ja [[Stablack]]is.

Novembris [[1941]] vabanes ta sõjavangist ja 18. novembril 1941 astus ta teenistusse Tartus formeeritud [[37. Kaitse Vahipataljon]]i. Pataljon julgestas [[Pihkva]]s Saksa lennuvälju. [[1942]].a sügisel ülendati Maitla [[leitnant|leitnandiks]] (''[[Oberleutnant]]''). Oktoobris 1942 astus ta aga formeeritavasse [[Eesti SS-leegion|Eesti Leegioni]], mille jaoks isikkoosseisu koondamist alustati Pihkvas. Seal määrati ta esimese 113 kogunenu ülemaks ja saadeti kõik [[Poola]] Heidelaagrisse väljaõppele, kuhu jõuti 13. oktoobril. Sealt saadetakse Maitla varsti ohvitseride täienduskursusele [[Bad Tölz]]i. [[1943]]. aasta aprilli alguses kursus lõppes ja lõpetanud saabusid tagasi Heidelaagrisse. Formeeritud [[Eest SS-leegion]]is sai Maitlast 1. pataljoni 3. kompanii ülem. [[1943]]. aasta sügisel osales [[leegion]]ist ümbernimettatud [[3. Eesti Vabatahtlike SS-brigaad]] Neveli rinde lahingutes ja Maitla võitles seal oma 42. rügemendi 1. pataljoni 3. kompaniiga hästi. Lahingus üles näidatud vapruse eest sai ta 8. detsembril II klassi Raudristi.

Novembris 1943 sai ta puhkust ja abiellus 18. detsembril Eestis Aino Angerjas´ega, kellega sündis [[1944]]. aastal sügisel tütar Kai. 1944. aaasta jaanuaris Maitla haigestus ja oli veebruari lõpuni Tartus haiglas. Ta ülendatakse varsti [[kapten]]iks (''[[Hauptsturmführer]]'') ja Aprillis 1944 saab ta formeeritava 20. Eesti SS-diviisi 45. rügemendi 1. pataljoni ülemaks. Sama aasta 24. juulil osales Maitla oma pataljoniga venelaste suurrünnaku tagasilöömises [[Auvere lahingud|Auvere platsdarmil]] ja teda autasustati [[Raudrist|I klassi Raudrist]]iga. 29. juulil sooritas ta [[Sinimägede lahingud|Sinimägedes]] oma pataljoniga otsustava vasturünnaku [[Grenaderimägi|Grenaderimäe]] tagasivallutamisel ja sai selle eest 23. augustil 1944 [[Rüütlirist]]i. Peale Sinimägede lahingut suunati Maitla oma pataljoniga Tartu rindele Vent´i võitlusgruppi, kus sai 23. aug õlast haavata. Ta saadeti Tartu haiglasse ja sealt läbi Tallinna laevaga Saksamaale. Tema abikaasal, Aino´l, koos äsjasündinud tütrega aga Eestist evakueeruda ei õnnestunud. 1944. aasta lõpuni oli Maitla [[Bregenz]]i sõjaväehaiglas.

Paul Maitla oli sõja lõpus [[20. Eesti Relvagrenaderide SS-diviis]]i 45. [[rügement|rügemendi]] ülem ja üks neljast Eesti sõdurist, kes said sõjategevuse eest [[Raudristi Rüütlirist]]i. Ta sai oma autasu [[Sinimäed|Sinimägedes]] keskmise mäe (ka Põrguaugu või Grenaderi mägi) tagasivallutamise juhtimise eest.