Poola aeg: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub |
|||
55. rida:
==Valitsemine==
Liivimaa valitsemine reguleeriti kuningas [[Stefan Batory]] poolt välja antud Liivimaa [[
{{Vaata|Liivimaa hertsogkond}}
==Haridus ja kultuur Poola võimu aladel==
[[Zygmunt II August]]i aegne Poola-Leedu riik oli veel üsna ususalliv, [[16. sajand]]i teisel poolel teravnesid [[konfessioon]]ide vahelised pinged ühes [[vastureformatsioon]]i hoogustumisega kogu Euroopas. Alles 16. sajandi lõpukümnenditel, kuningate [[Stefan Bathory]] ja [[Zygmunt III Waza]] valitsusajal, saavutas Poolas mõjuka positsiooni rekatoliseerimise põhijõudusid, [[jesuiitide ordu]]. [[17. sajand]]il oma võimsuse tippu jõudnud Poola-Leedu suurriigis haaras [[Rooma-Katoliku Kirik]] üha kesksema rolli keskvõimu kindlustamisel ja laiendamisel.
Liivimaal taastati ka Katoliku kiriku organisatsioon: taasloodi katoliku [[piiskopkond]], vahepeal [[luterlus|luterlaste]] poolt üle võetud kirikuid anti tagasi katoliiklastele. Rooma-Katoliku kiriku tollane paavst [[Gregorius XIII]] (ametis 1572–1585) oli võtnud eesmärgiks taastada katoliiklus [[Põhja-Euroopa]]s ja ühtlasi tugevdada Rooma kiriku mõju idas. Liivimaad käsitati võtmealana [[protestantism|protestantliku]] [[Skandinaavia]] ja „skismaatilise” (s.t [[kreeka õigeus]]kliku) Venemaa vahel, mistõttu sellele pöörati erilist tähelepanu. Liivimaa rekatoliseerimist juhtis isiklikult paavsti legaat, rahvusvahelise tuntusega jesuiit, itaallane [[Antonio Possevino]], kes kuni [[1578]]. aastani oli jesuiitide peasekretär.
81. rida:
==Rahvastik Poola võimu aladel==
[[Image:Podział administracyjny I RP.png|thumb|300px|[[Rzeczpospolita]], [[1619]]. aastal. Lõuna-Eestis on eraldi välja toodud: [[Pärnu vojevoodkond]], [[Tartu vojevoodkond]] ja [[Võnnu vojevoodkond]] ]]
[[1620]]. aastaks oli Eesti ala rahvaarv vähem kui 100 000 inimest. Et kiiremini tööjõudu saada, võtsid [[mõis]]nikud küladesse uut rahvast, vabastades ümberasujad tavaliselt kolmeks aastaks igasugustest maksudest. Nii liikus väheviljakatest piirkondadest talupoegi laastatud viljakamatele aladele. Uutesse elukohtadesse asus sel ajal umbes kolmandik Eesti [[talurahvas]]t. Otsiti hävinud kodu asemele uut või jäädi sinna, kuhu sõda oli kellegi paisanud, valiti soodsamaid põllumaid ja ka inimlikumaid mõisnikke. Tingimused olid liikumiseks vabad ka seetõttu, et mõnes paigas polnud isegi mõisnikku, osa neist oli asunud uude mõisa ega tundnud sealseid olusid.
[[17. sajand]]i teisel veerandil saabus Eestisse hulgaliselt ka teiste rahvaste esindajaid, kes moodustasid Lõuna–Eestis koguni 17% talurahvast.
Võõrastest asus Eestisse kõige rohkem Venemaa talupoegi. Moskva Tsaaririigist saabus ka käsitöölisi, kaupmehi ja kalureid ning kes loomulikult paiknesid enamasti Ida–Eestis.
Suur osa Eesti "uusasustamisel" etendasid [[soomlased]], kes asusid eriti arvukalt [[Virumaa|Viru–]] ja [[Harjumaa]]le, kus nad moodustasid vastavalt 20% ja 12% rahvastikust, olles koondunud omaette [[küla]]desse. Rohkesti asus soomlasi ka [[Põltsamaa]] ja Tartu ümbrusse. Osalt asustasid neid riigivõimud, osalt lahkusid nad [[Soome]]st sõjaväekohustuse eest.
Kolmanda suure uustulnukate grupi moodustaid [[lätlased]], keda asus rohkesti elama eelkõige [[Valga]] ümbrusse. Kokku elas Poola aja lõpuks Eestis talurahva hulgas vähemalt 10 rahva liikmeid; lisaks nimetatuile veel [[poolakad|poolakaid]], [[sakslased|sakslasi]], [[leedulased|leedukaid]], [[rootslased|rootslasi]], [[ungarlased|ungarlasi]], [[hollandlased|hollandlasi]] ja [[šotlased|šotlasi]].
| |||