19. sajand Eestis: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
→Talude päriseksostmine: peaartikkel |
|||
25. rida:
Oluliseks sotsiaalseks teguriks oli [[1840. aastad|1840. aastatel]] alanud [[usuvahetusliikumine]], mille käigus tuhanded eesti talupojad, peamiselt Lõuna- ja Lääne-Eestis, astusid vene õigeusku, lootuses saada endale oma maatüki ehk hingemaa. Mõningate riigimõisate, nagu [[Kihnu mõis|Kihnu]] maid jagatigi usku vahetanute vahel, kuid enamik neist maad siiski ei saanud. Samuti hakkasid eestlased üha suuremal määral välja rändama Venemaale ([[väljarändamisliikumine]]), kus mitmel pool, eriti [[Siber]]is, oli võimalik endale hankida isiklik maavaldus. Eriti hoogustus väljarändamine 19. sajandi lõpus ja [[20. sajand]]i alguses.
==Talude päriseksostmine==
{{Vaata| Talude päriseksostmine}}
[[1849]]. aastal võeti vastu uus talurahvaseadus, millega mõisate valdused jagati mõisa- ja talumaaks ning sai võimalikuks ka ulatuslikum [[talude päriseksostmine]]. See sõltus aga suurel määral mõisniku tahtest ja võimalustest tema omanduses olevaid renditalusid päriseks müüa. Päriseksostmine oli ennekõike seotud naturaalmajanduselt lõplikult rahamajandusele üleminekuga, kus mõisnik hakkas oma põldudel kasutama palgatööjõudu. Päriseksostmine edenes tunduvalt kiiremini Lõuna-Eestis, kus juba 19. sajandi lõpuks oli enamik talusid talupoegade omanduses.▼
▲[[1849]]. aastal võeti vastu uus talurahvaseadus, millega mõisate valdused jagati [[mõisamaa|mõisa]]- ja
==Krimmi sõda==
{{Vaata|Krimmi sõda}}
| |||