Nikolai Judenitš: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P Bot: Migrating 28 interwiki links, now provided by Wikidata on d:q261965 (translate me) |
|||
71. rida:
Sellega oli varustuse probleem lahendatud ning Judenitš proovis nüüd suurendada Loodearmee isikkoosseisu. [[24. august]]il viidi Loodearmeele kuuluvatel aladel läbi üldmobilisatsioon. Kuid kuna Loodearmee kontrolli all olevad alad olid piiratud ning rindejoon korduvalt piirkonnast üle käinud siis sai Judenitš mobilisatsiooniga kokku vaid 9000 meest. Ta lootis ka [[Kuramaa]]l parajasti moodustatud vabatahtlikele sõjasalkadele vürst Liveni juhatusel ja samuti Lätis asuvatele polkovnik [[Pavel Bermondt-Avalov|Bermondti]] ja polkovnik Vjurgolitsi üksustele. Juba [[9. juuli]]l [[1919]] andis ta korralduse, et kõik need üksused liiguksid [[Narva]] ja liituksid [[Loodearmee]]ga. Selle korralduse täitis aga vaid vürst Lieven, kes umbes 2000 mehega tuligi Narva. Polkovnik [[Pavel Bermondt-Avalov]] (5000 meest) ja polkovnik Vjurgolits (1500 meest) aga keelduvad seda käsku täitmast. Mõlemad polkovnikud peatasid ka mitu rongiešeloni endiste sõjavangidega, kes Saksamaal olid avaldanud soovi liituda Vene valgetega. Riia all Judenitšile mõeldud ešelonid peatati ja sõduritele öeldi, et te oletegi kohal. Selliste trikkide tulemusel oli Bermondtil oktoobri alguseks 1919 juba umbes 10000 meest. Judenitš saatis ka hiljem korduvalt üleskutseid, et nimetatud väed ühineksid temaga, kuid kõik need üleskutsed jäid vastuseta. Judenitš sõitis seepeale Riiga lootes kohtuda isiklikult [[Pavel Bermondt-Avalov|Bermondt Avalov]]iga, kuid viimane ei võtnud Judenitšit isegi mitte vastu. Seepeale kuulutas Judenitš Bermondti reeturiks ja arvas ta sõjaväest välja.
Enne rünnakut [[Petrograd]]ile oktoobris [[1919]] kuulus Loodearmeesse ligikaudu 20000 meest (17800 tääki, 700 saablit, 57 suurtükki, 6 tanki ja 2 soomusautot). Punaarmeel seisis Judenitši vastas 24850 tääki, 800 saablit, 148 suurtükki, 2 soomusrongi ja 8 soomusautot. Judenitš mõistis, et jõud Petrogradi vallutamiseks on liiga väikesed ja pealinna vallutamine õnnestuks vaid siis kui samal ajal puhkeks linnas mäss. Mässu pidi juhtima [[7. armee (Vene SFNV)|7. armee]] staabiülem endine tsaariarmee polkovnik Ljundekvist. Mässu oli plaanis alustada rünnaku viiendal päeval kui Judenitš on vallutanud teatud punktid Peterburi eeslinnades. Mässu pidi alustatama 600–800 mehega. Loodeti ka, et 85% punaarmee isikkooseisust tuleb mässajate poolele üle.
Judenitš otsustas alustada pealetungi Petrogradile ööl vastu [[10. oktoober|10 oktoobrit]] 1919. Pealetungile asus ta vaid Loodearmee jõududega. Eesti armee pealetungist osa ei võtnud. Pealetung oli edukas, kuid aeglasem, kui plaanitud. Plaanitud tempot suutis pidada vaid Lieveni diviis. [[17. oktoober|17. oktoobril]] kui Judenitši väed olid veel Petrogradist kaugel, võttis linna kaitsmise üle [[Lev Trotski]]. Samal päeval kirjutas Kamenev alla direktiivile, mille alusel hakati Petrogradi all paiknevat Punaarmeed täiendama. Plaanitud 16.–17. oktoobri asemel jõuti Petrogradi lähistele alles [[22. oktoober|22. oktoobril]]. Päev enne oli alanud Punaarmee vastupealetung, kuid Judenitši väed asusid linnast veel 45 kilomeetri kaugusel. Kuna kokkulepe oli, et mässu puhkemiseks peab Judenitš vallutama teatud punktid Petrogradi eeslinnades, siis mässu ei puhkenud. Ka polkovnik Ljundekvist, kes pidi mässu juhtima, suunati tööle teisele ametipostile. Judenitš üritas nüüd jälle abi saada [[Soome]]lt. [[22. oktoober|22. oktoobril]] saatis ta telegrammi liitlastele, paludes rünnata [[Petrograd]]i Soome jõududega. Judenitšit toetas Mannerheim, kuid Soome valitsus jäi esialgu äraootavale seisukohale. Kui aga algas Loodearmee taganemine, teatati [[5. november|5. novembril]] 1919 et Soome rünnakut ei toeta.
| |||