Voltaire: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P hääldus |
Disambiguated: Friedrich II → Friedrich II (Preisimaa) (2), juura → Õigusteadus, Odamees → Odamees (kirjastus) |
||
3. rida:
'''Voltaire''' [volt'eer] (kodanikunimi '''François Marie Arouet''' [franssu'a mar'i aru'e]; [[21. november]] [[1694]] [[Pariis]] – [[30. mai]] [[1778]] Pariis) oli [[Prantsusmaa|prantsuse]] [[deism|deistlik]] [[filosoof]], [[kirjanik]], [[ajaloolane]] ja üks [[Euroopa]] [[valgustusliikumine|valgustusliikumise]] juhtkujudest.
Ta sai kuulsaks [[näitekirjanik]]u ja [[poeet|poeedina]], hiljem oli tuntud [[John Locke]]'i ja [[Isaac Newton]]i vaadete populariseerijana. Muuhulgas võitles ta [[sallivus]]e ja kodanliku avalikkuse eest ning [[katoliku kirik]]u piiramatu [[türannia]] vastu, ka õpetas ta [[Preisimaa kuningriik|Preisi]] kuningat [[Friedrich II (Preisimaa)|Friedrich II]].
Tema tuntuimad teosed on "[[Candide]]", "[[Kohtlane]]", "[[Mikromegas]]", "[[Filosoofiline sõnaraamat]]" ja "[[Zadig]]". Voltaire on kirjutanud ka [[tragöödia]]id, [[komöödia]]id, [[epigramm]]e, pilkekirju, ajalooraamatuid ja muud.
15. rida:
Ema sõber [[abee]] de Châteauneuf õpetas François'le [[ilukirjandus]]t ja [[deism]]i. Poiss osutus osavaks värsisepaks. [[1704]] saadeti ta [[jesuiidid|jesuiitide]] ''Collège Louis-le-Grand''<font>'i</font>, kuhu ta jäi [[1711]]. aastani. Kuigi ta põlastas sealt saadud haridust, moodustas see tema ulatuslike teadmiste aluse ning arvatavasti sütitas tema eluaegse armastuse [[teater|teatri]] vastu. Kolleegiumis kirjutas ta juba 12-aastasena luuletusi ja oma esimese tragöödia.
Kooliaja algaastatel esitles abee poissi kirjanik [[Ninon de Lenclos]]'le. Kui too [[1705]] surma sai, jättis ta François'le raha raamatute ostmiseks. Augustis [[1711]] tuli noormees 17-aastasena koju. Ta oli valinud elukutseks kirjanduse, kuid isa leidis, et see pole üldse mingi elukutse. Nõnda läks Voltaire õppima [[
Leivateenistus Voltaire´i ei huvitanud, sest alati leidus mõni daam või sõber, kes oli valmis teda ülal pidama. Üks Voltaire´i armuke ehitas oma lossile tema jaoks koguni lisatiiva. Ta nautis elu, aga peamiselt selle vaimseid külgi. Teda ei kiskunud kaasa kõrgseltskonna lodevus. Kogu elu oli tal kujutlus, et tal on nõrk tervis, mis ei talu ka veini. Voltaire armastas juua kohvi. Tema tavaline norm oli 72 tassi päevas (rokokootassid ei olnud kuigi suured).
22. rida:
Pärast maalt väljasaatmist asus Voltaire Inglismaale, kus tutvus sealse filosoofia, parlamentliku süsteemi, kirjanduse ja teadusega. Naasnud kodumaale, avaldas ta [[1734]] aastal töö "Filosoofilised kirjad", mis osutus valitsevale korrale ja ideoloogiale nii vastuvõtmatuks, et see määrati avalikule põletamisele.
[[1745]] määras [[Louis XV]] ta kuninglikuks ajalookirjutajaks, edasisele teenistusele aitas kaasa madam Pompadouri soosing. Elades Preisi kuninga [[Friedrich II (Preisimaa)|Friedrich II]] kutsel Potsdamis Sanssouci lossis, pettus ta Friedrich II valgustuses. Peale seda ostis Voltaire endale lossi Šveitsi piiri lähedale. Nüüd elas ta oma mõttetera järgi: „kui ollakse noor, tuleb armastada nagu pöörane, vanana tuleb aga töötada nagu kurat.“
Elu viimased kuud möödusid Voltaire´il Pariisis, kus ta [[1778]]. aastal suri vähki. Vaimulikud keeldusid teda pühitsetud mulda matmast. 11. juuli 1791 Voltaire´i surnukeha balsameeriti ja paigutati revolutsiooni ajal Panteoni.
38. rida:
== Kirjandus ==
* [[Aleksander Aspel]], "Voltaire: valgustusajastu geenius". Sari "[[Suurmeeste elulood]]", nr. 41, EKS, [[Tartu]] [[1937]]
* [[Carl-Göran Ekerwald]], "Voltaire – elu ja mõtteviis". Rootsi keelest tõlkinud [[Kadi Kõiv]]. [[Odamees (kirjastus)|Odamees]], [[Tallinn]] [[2003]]
==Välislingid==
| |||