Raamat: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
→Raamat Eestis: link |
PResümee puudub |
||
1. rida:
{{ToimetaAeg|kuu=veebruar|aasta=2013}}
[[Pilt:Raamatu osad.svg|pisi|Raamatu osad]]
'''Raamat''' on köidetud kogu teksti või piltidega lehti; ehk ka kogum ühest servast kokku liidetud, tavaliselt ühesuurusi ja ristkülikukujulisi [[paber]]ilehti, millel asub nähtaval või kombataval kujul [[märk]]idest koosnev [[tekst]]. Raamat üldisemas tähenduses on graafiline [[andmekandja]].
28. rida ⟶ 29. rida:
Tänu pärgamendi võidulepääsule tekkis rullile võistleja: see oli [[koodeks]], tänapäeva raamatuköite algkuju. [[Koodeks]] sai nime kokkulapitavatelt puutahvlitelt ([[ladina keel|ladina]] ''codex'' 'puutüvi'). Algselt koosnes iga [[poogen]] omaette vihikkoodeksist, [[4. sajand]]il aga juba mitmest poognast. Et lehed olid laotud üksteise sisse, siis seesmised poognad ulatusid kaugemale välja. Selle vältimiseks paigutati volditud poognad vihikute kaupa üksteise kõrvale ja köideti kokku [[raamatuplokk|raamatuplokiks]]. [[8. sajand]]il kinnitati raamatuplokid [[kanep]]ist [[nöör]]i või nahast paelaga köite selja külge ja nii sai [[koodeks]] tänapäevase raamatu väliskuju.
Enne trükikunsti leiutamist oli ühiskonna kultuurisaavutuste ja vaimuloomingu oluliseks vahendajaks raamat-käsikiri. Raamat-käsikirja ei vajatud väga paljudes eksemplarides, sest lugeda oskajaid oli vähe. Raamatuid kirjutasid Vana-Kreekas ja Vana-Roomas ümber orjad või palgalised ümberkirjutajad. Keskajal kujunesid raamatute ümberkirjutamise keskusteks kloostrid. Raamatud kirjutati pärgamendile. Et pärgament oli kallis, siis kasutati seda sageli ka korduvalt – kraabiti vana tekst maha ja kirjutati uus asemele. 12. sajandist alates hakkas odavam paber pärgamenti välja tõrjuma.
== Trükikunst ==
Savist liikuvate trükimärkide kasutamise esimesed teated on pärit 11. sajandist Hiinast. Hieroglüüfide rohkuse ja meetodi keerukuse tõttu ei leidnud see moodus laia kasutust. Liikuvaid metallist trükitähti kasutati esmakordselt Koreas, kus
sel viisil trükiti esimene raamat 1436. aastal.
Euroopas leiutas liikuvate metalltähtedega trükikunsti [[Johannes Gutenberg]]. Tema esimesed trükikatsetused olid aastail 1444–1448 Mainzis. Aastail 1452–1455 trükkis Gutenberg oma 42-realise Piibli. Umbes 180 eksemplarist enamus (umbes 135) trükiti paberile, aga osa ka pärgamendile. Säilinud on 47 või 48 eksemplari, neist 21 on täielikud. Kaheteistkümnest
säilinud pärgamentpiiblist on neli täielikud.
Trükikunst levis kiiresti kõigepealt Saksamaal, edasi Itaalias, Madalmaades, Prantsusmaal, Poolas, Inglismaal, Taanis, Rootsis. Kuni 1500. aastani trükitud hällitrükised e. [[inkunaabel|inkunaablid]] on valdavalt trükitud Saksamaal ja Itaalias. Alles 16.-17. sajandil jõudis trükikunst Ida-Euroopasse ja teistele mandritele.
<!--
61. rida ⟶ 45. rida:
== Raamat Eestis ==
Esimesi kirjaoskajaid arvatakse Eestis olnud 11.-12. sajandil. Käsikirjalised raamatud jõudsid Eestisse 13. sajandil. Aastal 1208 kutsus paavst Innocentius III üles toetama noort Liivimaa kirikut raamatutega. Vanim säilinud raamat Eestis on (vist?) 272-leheküljeline pärgamentraamat, mille algkäsikiri arvatakse olevat koostatud 12. sajandil Prantsusmaal ja ärakiri tehtud 13. sajandi alguses. Esimesed raamatukogud tekkisid toomkapiitlite, kloostrite, linnamagistraatide ja orduasutuste juurde juba 13. sajandil. Varased raamatud olid käsiraamatud vaimulike talituste jaoks, kroonikad ja õiguslikud dokumendid. Kirjaoskust levitasid toom- ja kloostrikoolid. Varaseim eestikeelne raamat on 1219–1220 koostatud "Taani hindamisraamat", milles on ligi 500 eesti kohanime väheste muukeelsete andmetega. Varased raamatud Eestis olid kirjutatud pärgamendile, esimesed säilinud paberdokumendid pärinevad 14. sajandi lõpust.
Trükitud raamat jõudis Eestisse väga kiiresti, juba 1470. aastast on teada üsna suure hulga trükitud raamatute jõudmine Niguliste kirikusse. Luterlus oli aktiivne oma õpetuse trüki teel levitaja. 1525. aastal ilmus trükist luterlik käsiraamat Liivimaal kasutatavates keeltes, aga ühtegi eksemplari pole säilinud. Esimene eestikeelne raamat, mille fragmente on säilinud, on Tallinna Niguliste kiriku õpetaja Simon Wanradti saksa keeles koostatud ja Pühavaimu kiriku kaplani ja eesti jutlustaja Johann Koelli tõlgitud katekismus aastast 1535, tuntud kui [[Wanradti ja Koelli katekismus|Wanradt-Koelli katekismus]]. Raamatu kirjastas Tallinna rae ülesandel raamatukaupmees G. Schepeler, trükiti Wittenbergis Hans Luffti trükikojas. Vanim täielikult säilinud eestikeelset teksti sisaldav raamat on 1622. aastal Braunsbergis trükitud ladinakeelne käsiraamat Liivimaa preestrite jaoks "[[Agenda Parva]]. In commodiorem vsum Sacerdotum Prouinciae Liuoniae conscripta". Selles on kiriklike kombetalituste juures vajalikke lauseid läti, eesti, poola ja saksa keeles.▼
▲1535, tuntud kui [[Wanradti ja Koelli katekismus|Wanradt-Koelli katekismus]]. Raamatu kirjastas Tallinna rae ülesandel raamatukaupmees G. Schepeler, trükiti Wittenbergis Hans Luffti trükikojas. Vanim täielikult säilinud eestikeelset teksti sisaldav raamat on 1622. aastal Braunsbergis trükitud ladinakeelne käsiraamat Liivimaa preestrite jaoks "[[Agenda Parva]]. In commodiorem vsum Sacerdotum Prouinciae Liuoniae conscripta". Selles on kiriklike kombetalituste juures vajalikke lauseid läti, eesti, poola ja saksa keeles.
16. sajandil oli Tallinnas juba mitu raamatukogu ning mitmeid raamatuköitjaid, kes ka müüsid raamatuid. Esimene trükikoda asutati 1631. aastal Tartus eelmisel aastal asutatud gümnaasiumi juures. Tallinna jõudis esimene trükikoda 1634. aastal. Trükistes kasutati ladina ja gooti kirja. Esimene Eestis trükitud eestikeelne raamat on Tallinnas kasvanud [[Heinrich Stahl]]i koostatud saksa- ja eestikeelse paralleeltekstiga kirikliku käsiraamatu "Käsi- ja koduraamat Eesti vürstkonnale Liivimaal" teine osa 1637. aastal. Esimene eestikeelne aabits trükiti 1641. aastal, aga see ei ole säilinud. Vanim säilinud aabits on aastast 1694. Vanim illustreeritud eestikeelne trükitud raamat on 1694–1695 valminud "Ma Kele Koddo ning Kirgo Ramat". Esimene eestikeelne entsüklopeedia ilmus aastail 1931–1937, sisaldas 75754 artiklit ja trükiti 8000 eksemplari.
==Vaata ka==
| |||