Mitmehäälsus: erinevus redaktsioonide vahel

Millal võeti [[vaimulik muusika|vaimulikus muusikas] kasutusele [[polüfoonia|polüfooniline]] [[mitmehäälsus]], pole täpselt teada. Vihjeid sellele esineb juba [[7. sajand]]ist pärit ürikutes, kuid esimesed teadaolevad noodinäited on säilinud [[9. sajand]]ist. On tõenäoline, et Euroopas esitati polüfoonilist muusikat palju varem, kui seda mainivad varaseimad säilinud kirjalikud allikad. Oletatakse, et tõuke mitmehäälsuseks andis nii [[orel]]i levik kui ka [[briti saared|briti saarte]] mitmehäälne [[rahvamuusika]].

Kõige lihtsamat polüfoonia vormi, pideva põhitooni ehk burdoonhääle[[burdoon]]hääle peale lauldud meloodiat[[meloodia]]t, esineb enamikus [[Euroopa]] rahvamuusikatraditsioonides ja ka paljudes [[Aasia]] kultuurides, mis viitab sellele, et see võib pärineda juba ammustest aegadest. <ref>Grout, lk 88.</ref>

Esimesed kahehäälsed vaimulikud laulud olid ''[[organum]]''<nowiki>'</nowiki>id. Organumis oli [[Gregoriuse koraalilekoraal]]ile lisatud alumine hääl [[kvint|kvindi]] või [[kvart|kvardi]] kaugusel. Lihtsam organum oli [[paralleelorganum]], kus alumine hääl liikus ülemisega paralleelsetes intervallides. Ajuti võisid hääled ka ühtida või liikuda [[oktav]]ites. Mõlemat häält võidi ka dubleerida oktav madalamalt või kõrgemalt. Esimest korda kirjeldati sellist laulu 9. sajandist pärit teoses ''Musica enchiriadis''. Seal kirjeldatu ja ''organum''iks nimetatu ei olnud [[kompositsioonitehnika]], vaid esituse ajal toimuv spontaanne laulu kaunistamise viis.

[[Guido Arezzost]] kirjeldas oma teoses ''Micrologus'' (kirjutatud umbes aastal [[1025]]) juba keerulisemat polüfooniat, mis võimaldas teisele häälele [[improvisatsioon|improviseerimiseks]] mitmesuguseid valikuvõimalusi. Organumi hääled võidi ka varem valmis kirjutada. Esimesed leitud noodikäsikirjad, mis sisaldavad noodistatud organume, on pärit 11. sajandi algusest. Umbes [[12. sajand]]il vahetasid hääled oma kohad, nii et Gregoriuse koraalist sai alumine hääl (''[[cantus firmus]]''). Nüüd võis häältevaheline intervall ka vahelduda, kuid kasutati siiski ainult "puhtaid intervalle": kvarti, kvinti ja oktavit. Sageli ei liikunud hääled ka enam ühes rütmis: ülemine hääl oli keerukam ning liikuvam. Gregoriuse koraali aga hakati laulma aeglasemalt, iga nooti pikaks venitades. Sellist organumit nimetati [[vaba organum|vabaks organumiks]]. Nii oli polüfoonia arenenud lihtsast esituse rikastamisest kompositsioonitehnikaks.<ref>Grout, lk 88–93.</ref>