Kitsarööpmeline raudtee Eestis: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
Tühistati muudatus 3348727, mille tegi NOSSER (arutelu) Keila-Haapsalu raudtee ehitati laiarööpmelisena
24. rida:
1931. aastal, järgmise vedurite moderniseerimise käigus kasutati ära Eestis arenenud [[põlevkivitööstus]]e võimalusi ning põlevkivitööstuse kütteõli üritati kasutada ka vedurite kütmiseks. EVR Veoameti otsusega ehitati õliküttele kõik manöövrivedurid, sealhulgas kõik Mt+M-seeria vedurid.
[[Pilt:Eesti.raudteevõrk.Türi–Tamsalu.svg|pisi|[[Türi–Paide–Tamsalu raudtee]], Paide–Tamsalu haru]]
 
===Keila-Haapsalu raudtee===
{{Vaata|Keila-Haapsalu kitsarööpmeline raudtee}}
Esimene raudteeliin Keila ja [[kuurort]]linna Haapsalu vahel avati 1905. aastal [[Keila-Haapsalu kitsarööpmeline raudtee|kitsarööpmelise raudteena]]. Kuurortlinna Haapsalut hindas puhkusekohana Venemaa keiser [[Nikolai II]] ning koos kitsarööpmelise raudteeharuga ehitati Haapsalusse ka keisri ja keisriperekonna vastuvõtuks [[Haapsalu raudteejaam]], kus tänapäeval asub [[Eesti Raudteemuuseum]] ja keiserliku rongi vastuvõtuks vajalik 216 meetri pikkune [[perroon]] ja Keisrilik paviljon, koos neid ühendava 39 meetrise avatud [[galerii]]ga.
{{Vaata|Keila–Haapsalu raudtee}}
 
==Kitsarööpmeline raudtee Eesti Vabariigis==
Pärast Eesti iseseisvumist ja Vabadussõda toimunud Eesti raudteede ümberkorraldusi muutus juurdeveoraudtee staatus, sest Vabadussõjale järgnenud perioodil oli raudtee olukord kehv ja omanikud kadunud ja seetõttu otsustas Eesti riik juurdeveoraudtee natsionaliseerida, 1. oktoobril 1923. aastal. Sellega tekkis seaduslik alus riigipoolseteks investeeringuteks sellesse. Riigistatud raudteevõrku hakati nimetama [[Pärnu–Tallinna Raudtee]]ks ehk lühendatul PTR.