Adamson-Ericu muuseum: erinevus redaktsioonide vahel

Pärast kunstnik [[Adamson-Eric|Adamson-Ericu]]u lese [[Mari Adamson|Mari Adamsoni]]i rohkem kui 800 kunstiteose kinkimist Eesti Kunstimuuseumile avati 1983. aastal Adamson-Ericu muuseum. Muuseum avati 2. detsembril, kunstniku surma viieteistkümnendal aastapäeval.

[[Lühike jalg|Lühikese jala]] ja [[Rüütli tänav (Tallinn)|Rüütli tänava]] nurgal asunud kodanikumaja (ning selle juurde kuulunud kivist aitu ja väikest maja Lühikese jala ääres) mainitakse 1542. aasta ürikutes. Keskajal asusid selles kinnistus käsitööliste töökojad. Viimastel sajanditel paiknesid majas korterid, 20. sajandi alguses rautati sisehoovis hobuseid. Hoone renoveeriti 1983. aastal loodud kunstnik Adamson-Ericu muuseumi tarvis.<ref>[http://www.adamson-eric.ee/et/muuseumist/muuseumist Adamson-Ericu muuseumi kodulehe alamleht "Muuseumist"]</ref> "Ehitustööde käigus lammutati hulgaliselt hilisema päritoluga vaheseinu, maja läbinud kangialune muudeti vestibüüliks. Säilinud on mitmeid keskaegse päritoluga ehitusdetaile, näiteks kaarjas portaal muuseumi garderoobis, paekivivõlvid ja müüritreppide suudmed keldrikorrusel jm. Hoone juurde kuulub väike intiimne sisehoov."<ref> Anne Lõugas. ''Adamson-Ericu muuseum'', Tallinn: Eesti Kunstimuuseumi kirjastus, 1995 </ref>