Trühvel: erinevus redaktsioonide vahel

Esmakordselt mainiti trühvleid [[neo-sumer]]ite kirjutistes, milles kirjeldati [[Amoriitide armee]] söömisharjumusi<ref>Chiera, E. : "Nos. 58 and 112", ''Sumerian Epics and Myths'', Chicago, 1934</ref>, ning hiljem [[Theophrastus]]e kirjutistes 4. sajandil e.m.a.. Klassikalisel ajal arvati, et trühvlid on mõistatusliku päritoluga; [[Plutarchos]] ja paljud teised arvasid, et trühvlid moodustuvad niiskes mullas äikese tulemusena tekkiva soojusese mõjul, [[Juvenal]] spekuleeris, et äike ja vihm on vaid trühvlite moodustumisele kaasaaitavad tegurid. [[Cicero]] pidas trühvleid "maa lasteks", kuid [[Dioscorides]]e arvates olid need vaid [[juuremügarad]].<ref name="Ramsbottom53"/>

[[Klassikaline ajajärk|Klassikalisel perioodil]] saadi [[Itaalia]]st kolme liiki trühvleid: ''[[Tuber melanosporum]]'' 'it, ''[[Tuber magnificanus]]'' 't ja ''[[Tuber magnatum]]'' 'it. Seevastu [[Rooma]]s kasutati vaid trühvlitega sarnanevaid ''[[Terfezia bouderi]]'' ' viljakehi, mis pärinesid [[Lesbos]]elt, [[Kartaago]]st ja eelkõige [[Liibüa]]st, mille [[kliima]] oli siis palju kuivem kui tänapäeval.<ref name="Ramsbottom53"/> ''[[Terfezia bouderi]]'' ' viljaliha on hele ja õrnroosa varjundiga. Erinevalt trühvlitest ei oma ''[[Terfezia bouderi]]'' ' viljakehad maitset. [[Roomlased]] kasutasid kõrbe trühvlit maitse edasikandjana, kuna viljalihasse imenduvad seda ümbritsevad maitsed.