August von Mackensen: erinevus redaktsioonide vahel

Olles sõja puhkedes 65 aastane, Mackensen jäi edasi XVII Armeekorpuse juhiks, mis oli osaks Kaheksandast Armeest, mida juhhis esmalt kindral [[Maximilian von Prittwitz]] ja hiljem kindral [[Paul von Hindenburg]]. Kui Vene Keiserlik Armee ründas 14. augusti pärastlõunal Ida-Preisimaad, tuli Mackensenil oma korpusega marssida 25. km 50. minutiga, et jõuda Rominte jõe äärde.<ref>Showalter 1991, p. 178.</ref> Peagi seejärel võitles Mackenseni korpus juba lahingutes Gumbinne’s ja Tannenbergis. 2. Novembril 1914 võttis Mackensen kindral von Hindenburgilt üle Üheksanda Armee juhtimise, kes omakorda nimetati Idaalade peavalitsejaks (Oberbefehlshaber Ost). 27. novembril 1914 autasustati Mackenseni [[Pour le Merite]], Preisi kõrgema ordeniga, tema tegevuse eest Lodzi ja Varssavi piirkonnas. Ta juhatas Üheksandat Armeed kuni aprillini 1915, kui ta asus juhtima Üheteistkümnendat Armeed ja Armeegruppi Kiiev ('''Heeresgruppe Kiew'''), osales lahingutes [[Galiitsia]]s ja aitas kaasa vaenlase alistamisele Przemysl’is ja Lembergis. 3. juunil 1915 autasustati teda Tammelehtedega Pour le Merite ordeni juurde, ja ülendati 22. juunil välimarssaliks ('''feldmarshal'''). Pärast seda kampaaniat autasustati teda ka usta Kotka ordenaiga, Preisi kõrgetaselisema ordeniga rüütelkonnale. Sellel perioodil pälvis ta veel mitmeid Saksa riikide ja Saksa liitlaste ordeneid, nagu näiteks Max Josephi Sõjalise ordeni Suurristi 4. juunil 1915, Bavaria kuningriigi kõrgema sõjalise autasu.

Oktoobris 1915 alustas Mackensen, kes juhatas äsjaloodud Armeegruppi Mackensen ('''Heersgruppe Mackensen''', mis sisaldas Saksa 11-dat Armeed, Austria-Ungari 3-dat Armeed ja Bulgaaria 1-st Armeed) ja uuendatud Saksa – [[Austia-Ungari]] – [[Bulgaaria]] kampaaniat Serbia vastu. Kampaania purustas viimaks Serbia efektiivse sõjalise vastupanu, kuid ei suutnud siiski hävitada Serbia armeed, mis, kuigi lõigatud kaheks, suutis tagasi võtta Entente hallatud sadamad [[Albaania]]s, ja pärast kosumist ning taasrelvastamist Prantsusmaa poolt, asuda taas võitlusesse Makedoonia rindel. Belgradi pärast peetavate lahingute ajal kohtasid Teljeriikide väed nii tugevat vastupanu, et selle kohta on Mackensen hiljem, Belgradi lahingus langenute monumendi avamisel öelnud järgmist: "Me võitlesime sellise armee vastu, millisest me olime vaid muinasjuttudes kohanud“.